Eesti on katki

Enim muret teeb see, et Eesti riik on katki. Katki on meie omavalitsuste hallata olevad teed ja majad. Iseenesest oleks neid remontida lihtne ja eks saab ka katkise teega kuidagi hakkama. Kuid hoopis valusam on tõsiasi, et katki on hoopis midagi muud. Koolis käivad katkised lapsed, kes tulevad katkistest peredest. Katki on riigi suhted omavalitsustega. Kuid need on kõigest sümptomid; tegelikult on meil katki väärtushinnangud.

Arvud, raha ja asjad

Ainsateks tõelisteks väärtusteks on meil saanud raha ja statistikaarvud. Eestimaa inimesse on suudetud süstida mingi pime edukultus, mida mõõdetakse rahas ja asjades.

Kas täna näeb noor, et ta saab Võhmas sedapidi edukas olla? Ilmselt väga mitte. Mida siis teha? Läheks suuremasse linna. Kes teda sealgi ootab? Noortesse on juba aastaid sisendatud, et maakoolist konkurentsivõimelist haridust ei saa, ja ses suhtes on paljud juba ammu käega löönud - nagunii ei saa.

Nii langevadki õpilaste ootused hariduse suhtes. Ja teisalt... Näe, sõbrad panid Austraaliasse ajama, teenivad seal „hullusti pappi" ja „šeff" on neil olla ka veel pealekauba. Milleks mingi haridus? Soome ehitama saab ka ilma selleta.

Miks lapsi ei sünni?

Miks meil lapsi ei sünni? Noortel pole lihtsalt aega. Ilmselt ka mitte piisavalt võimalusi. Laps võtaks ju vabaduse ära. Vabaduse olla edukas, vabaduse maailmas ringi rännata. Vabaduse igal hetkel pidutseda, sest noorte seas levinud hoiakud soosivad seda ja ka reklaamid mõjuvad kutsuvalt. Kummaline oli näha teleriekraanilt reklaami, kus töö Taavi Teplenkovi näol grilliahjust välja ronib ja peo untsu keerab, mispeale saabub reklaami põhisõnum, et kas töö kipub segama õllejoomist. Millist riigile kasulikku väärtust me sellega noortes kasvatame?

Meediaga on üldse selline huvitav asi, et niikaua, kuni ta on konkureeriv, toodab ta seda, mis müüb. Aga väärtuste kujundamisel on tal väga suur roll. Eriti ajastul, kus väga paljusid lapsi „kasvatavad" arvuti ja teler.

Eliitharidus ja haridus

Haridus on meil samuti katki, kuid parandama minnakse seda taaskord edukuse ja raha positsioonilt. Valdavaks on saanud arvamus, et gümnaasiumiõpilane peab olema edukas kõrgkooli astuja. Aga vastava hariduse saab ta ainult mingis müstiliselt suures koolis, ilmtingimata eliitgümnaasiumis. Ühe sellise ehitab riik järgmiseks aastaks ka Viljandisse. Seal hakkab kõik olema moodne ja ilus. Sinna tulevad kindlasti ka spetsiaalsed lehtrid, mille kaudu õpilase sisse hirmus suure hulga tarkust „valada" saab. Võluvärk, noh.

(Vahemärkusena: Võhmas tänavu kevadel gümnaasiumi lõpetanud noor inimene astus vägagi edukalt Tartu Ülikooli. Lausa nii edukalt, et väljus sisseastumiskonkursilt kolmandana ja temast ettepoole jäi kaks konkursivälist - 100 punktiga - noort.)

Tuleb nõustuda, et meie kaasaegne keskkond loob eeldused heaks hariduseks, kuid ainult keskkonnast ei piisa. Vaja on ka inimest. Ja see inimene peaks olema motiveeritud õppima. Motivatsiooniga, eriti põhikoolis, on meil aga lood kehvasti.

Gümnaasiumihariduse taseme ainsaks mõõdupuuks on konkureerimine riigieksami tulemuste alusel kõrgkoolidesse. Kolm aastat pingutatakse kohati nii arutult, et noorel ei ole aega õppimise kõrvalt enam huvitegevusegagi tegelda. Kooli lõppedes saab ta riigieksami tulemusteks üle 90 punkti. Tee ülikooli on valla! Aga mis edasi? Kas ei ole noor end selliseks vahefinišiks hingetuks tormanud? Kas ta leiab motivatsiooni edaspidigi pingutada?

Riik vajab lojaalseid inimesi

Leian, et meie riik vajaks edukuse kultiveerimise asemel hoopiski õpivõimelisi, arukaid, oma kodule, kodukohale ja läbi selle ka riigile lojaalseid noori, kelle jaoks ei oleks katki pereväärtused ja kes teaksid, mida tähendab tegelikult sõna usaldus. Täna aga on üks valitsev erakond näidanud, et väärtusteks (edu saavutamisel muidugi, sest minister olla tähendab ju suurt edu!) on hoopiski valetamine ja vassimine. Usaldus, mis meil sellest? Ja siin ongi ikka midagi päris-päris katki.

Kui tehtaks korda see katkine regionaalpoliitika, mis kätkeb endas nii majanduspoliitikat kui ka omavalitsuste ja riigi vahelisi suhteid, ja kui suudetaks natuke ravitseda veel ka meie väärtushinnanguid, siis oleks maaelul perspektiivi ja Eesti riik suudaks end täita tema enese seest sündivate kodanikega.

HANNES MÄNNIK, Võhma Gümnaasiumi infojuht, Võhma linnavolikogu liige

[fotoallkiri-esiletõste]

HANNES MÄNNIK: Meie riik vajaks edukuse kultiveerimise asemel hoopiski õpivõimelisi, arukaid, oma kodule, kodukohale ja läbi selle ka riigile lojaalseid noori, kelle jaoks ei oleks katki pereväärtused ja kes teaksid, mida tähendab tegelikult sõna usaldus.

Jaga |