Kas põllumajanduseta Eesti on enam Eesti?

Eino Alabert,      21. veebruar 2007


Kuna sündisin maapoisina, jälgin kurvastusega maaelu jätkuvat allakäiku. Seda enam, et eesti rahva püsimajäämine oleneb tugevast talupojakultuurist. Tänaseks on olukord muutunud katastroofiliseks. Stalinlik terrorirezhiim hävitas talud, aga maarahva vaimu ei suutnud murda. Paraku sai taasiseseisvunud Eesti algaastail sellega hakkama Mart Laari valitsus, viies lõpule Moskva võimumeestel teostamata jäänu. Loosungi „Plats puhtaks!" all likvideeriti kolhoosid – nende vara kanti laiali nagu Siberisse viidud kulakute varandus; riikliku kupjakepi all küllaltki hästi tegutseda suutnud haritud kolhoosijuhid nimetati „punaparuniteks".

Õigem oleks olnud tagastada maa endistele taluperedele (muidugi neile, kes soovisid talupidamist jätkata!) ja neid igati aidata, andes kolhoosivaradest kasutada põllumajandustehnikat. Aga „plats" tehti koheselt puhtaks ja kolhooside asemele ei osatud midagi organiseerida.

Toon näitena Kolgaküla. Esimese vabariigi lõpuaastail oli see, kohapealseid võimalusi arvestades, eeskujulik küla – siin oli 26 keskmist ja jõukamat talu ning oma meierei, kasvatati tõukarja, tegutses külarahva endi ehitatud seltsimaja. Tänaseks on Kolgakülas ainult kuus maja, mille korsten suitseb. Asukateks on vaid vanurid. Mullu tapeti viimane lehm.

Selline olukord teeb meele kurvaks ja küsidki endalt: „Kuhu lähed, Eestimaa?"

Tõsi küll, astusime ju Euroopa Liitu – väikese vaheajaga läksime Moskva kontrolli alt Brüsseli kontrolli alla. Vähe sellest, et Brüsseli alluvusse läksime vabatahtlikult ja suurte lootustega. Nüüd on selgunud, et Brüsseli hõlma all olekust on kõige rohkem kasu vaid suurettevõtteil nagu endised sovhoosid ja ühistud, mille töötajad on nagu kunagised mõisamoonakad. Endistest vabadest talupoegadest on tehtud sulased nende endi põllul! Üha rohkem talupidajaid lõpetab teravilja, kartuli ja puuvilja kasvatamise.

Piimandusest pole rääkidagi – ammujad juba ammugi tapamajja viidud. Seda kõike kasutavad oskuslikult ära välismaised rahamehed, ostes kokku pankrotistunud talusid, et neid suure vaheltkasuga edasi müüa. Ja see kõik toimub meie valitsuse loal – olevat välisinvesteering! Kuuldavasti tahtvat Laar Isamaa ja Res Publica Liidu valimisvõidu korral uuesti peaministritoolile istuda. Pidagem meeles tarkusetera „Häda mõistuse pärast".


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)