Rahvas arvab: parim president on Arnold Rüütel!

Allakirjutanu arvates, ja tõele au andes, tuleb siiski öelda, et  uurimuse korraldajad ei ole olnud päris korrektsed ametisoleva presidendi Ilvese suhtes, sest president Meri puhul on aluseks võetud ainult 2001. aasta kolm erinevat protsenti tema 9-aastase presidendiksoleku aja suhtes, kus tema toetusprotsent oli tunduvalt kõrgem kui tema varasemate presidendiaastate suhtes.

 Presidentide TOP-id

Seega presidentide järjestus oleks võinud hoopiski olla  tänase pingerea – 1. Rüütel, 2. Meri, 3. Ilves – asemel selline: 1. Rüütel, 2. Ilves, 3. Meri.

Teisalt tundub, et ametisolev president Ilves, nähes suhteliselt madalat rahva toetust, ei lase enam läbi viia igakuist küsitlust presidendi kohta.

Ühe netiarvaja järgi on EV presidentide TOP-4 niisugune: 1. Rüütel, 2. Päts, 3. Meri, 4. Ilves. Põhjendused: Rüütli suured teened Eesti taasiseseisvumisel; Pätsil samuti teened iseseisvumisel, kuid hilisem isikudiktatuur kahandas seda; Meri tuli presidendiks tänu Rüütli-vastasele seadusele,  mille algatas põhiseaduskomisjon; Ilves sai presidendiks laimu ja psühholoogilise terrorikampaania kaudu.

 Rahvas arvab: Rüütel!

Demos (kr rahvas) arvab, et parim on Rüütel. Lennart Meri agendinimi oli „Nikolajev“; see on avalik teave, ja tema „sõbrad” upitasidki ta 1992. aastal Rüütli-vastase seaduseparanduse abil võimule. Rahvalt sai Rüütel 12% rohkem hääli kui Meri:

Arnold Rüütel – 195 743 häält (41,7714%);

Lennart Meri – 138 317 häält (29,5167%).

See oli rahvahääletus!

Edasi. Kui oleme Tallinna lennujaama ümber nimetanud, saame veel kuulda „seltsimees Nikolajevi“ tegudest. Tema seotus KGB-ga on avalik saladus. Loobugem, veel pole hilja, pärast hakkab muidu väga häbi! Mida oli KGB ametnikul Meril presidendina öelda?

Olin Meri usaldusmees tema esimese valimise ajal. Kuis see „loll“ rahvas minu käest küsis: „Miks Meri, mitte Rüütel?... See pole mingi rahvas, kes sm Rüütlit austab!!!“ (Autorilt: tuletan meelde, et nii kirjutasid netikommentaatorid – A.L.)

Ei ela „seal“ Eestis mingid matsid. President Rüütel oli, on ja jääb igas mõttes tegijaks. Tema panus Eesti taasiseseisvumisse on hindamatu. Nagu näha, siis paljud teavad ja mäletavad seda ka aastaid hiljem. Seepärast rahvas ka teda enim usaldas, sest tema tõi eestlased okupatsioonist välja. Niisama lihtne see ongi... A. Rüütel võitles Kremli hundikoopas meie iseseisvumise eest! L. Meri (koos „suurte isamaalastega”) tahtis meie rannikuveed (h)uugama panna, nõudis 4-miilist majandusvööndit (agent Nikolajev?)!...

Ei arvagi, et Rüütel olnuks kuldsuu. Aga tema teod presidendina olid igati aktsepteeritavad ja kohati ületas see mees selgelt nii iseennast kui ka siinset olupoliitikute kampa.

 Aus Rüütel, salakaval Meri, ebaaus Ilves

Kõige ausama moega nendest kolmest presidendist on hr Rüütel. Hr Meri oli salakaval ega olnud lõpuni aus eesti rahva vastu.

Näiteks, allakirjutanule jääb täiesti arusaamatuks, n-ö 24. tunnil Moskva-lähedasest kinnisest uurimisinstituudist, eestlastele täiesti tundmatu, poliitikas mitte ühtegi sammu astunud ja oma teadliku elu Venemaal elanud Ene Ergma „toomine” Riigikogu esimehe ametikohale?!

Ilvesest ei tasu rääkidagi. Ebaausal teel sai pukki see kohutav Rüütli mahategija, asjaolu, mis jääb talle ja paljudele teistele elu lõpuni häbiplekiks.

Rüütel, endine (ilma verepatuta) kommunist, oli siiski rahva hulgast pärit inimene, kes ei salanud oma minevikku. Meri oli ühe kliki president, Laari ja Isamaaliidu president, president, kes ei rääkinud tõtt ja kes kandis endaga kaasas KGB pitserit.

Ilves aga pole üldsegi Eesti kodanik – tegemist on maailmakodanikuga (kas see ei ole võrreldav nõukaaegse kodumaata nõukogude inimesega?), kes sai presidendiks „kogemata”, teatud ringkondade survel ja vabamüürlaste rahadega... Ilves on Eesti Vabariigi põlisrahva eksitus...

Ime üldse, et Ilvesele uuringufirma sellisegi toetusnumbri välja võlus. Üldjuhul on teada, et rahvas ei toeta Sposatode maaletoomist, soovi üritada elektrijaamu USA-le loovutada  mingisuguse tänuvõla katteks, ebaseaduslikke tehinguid EVP-dega, maksumaksjate rahast oma endise pere eluaseme eest tasumist, tutvuste kaudu soodsate abimiljonite saamist, Eesti ajaloo võimsaimat rendijokki, joomarlust, kuni 12,8 miljoni krooni oma taskusse pistmist (ja rämpsraamatupidamisega tegelemist), konkurentide kahjustamiseks nende alaealiste (lapse)laste ärakasutamist (valimiskampaania avalöök Kadriorus) jne.

 Rüütel on ainus intellektuaalne president

Aga jumal on olemas ja taastas 2001. aastal õigluse. Rüütli ajal pööras presidendiloss näo rahva poole, arutati ühiskondliku leppe vajadust, sest lõhenenud rahvaga riik on ajutine. Seda teadis kolmest kõnealusest presidendist vaid Rüütel. Rüütel on ainus teadlane – ta on põllumajandusdoktor, professor, praeguse Maaülikooli endine rektor. Ta on Saaremaalt pärit tööka talu poeg. Ka tema abikaasa Ingrid on teadlane (filoloogiadoktor), folklorist, eesti etnograafia edendaja. Nad on ainus tõeline paar presidendipaaride hulgas.

Aga Meri sõlmis paar kuud enne presidendivalimisi oma elukaaslasega abielu suure kiiruga ära, sest „porduelu” oleks olnud valimistel kahjulik. Ilves tuli rahva teadvusse sellega, et jättis maha oma naise ja oma laste ema, alandades teda avalikul üritusel, kuhu tema abikaasagi oli kutsutud, tulles sinna koos uue noore tibi Eveliniga (eestlased nimetavad niisugust tegu matsluseks) ... Ja lõpuks, Eesti riigi president võiks siiski eestlane olla.

 Rüütli ajal tulid ÜRO, NATO ja Euroopa Liit

Rüütli ajal võeti Eesti ÜRO-sse. Tema ajal tunnustas enamik maailmas olulistest riikidest meie riiki ja Rüütel võttis vastu nende saadikute volikirjad. Rüütel pidas sirgeselgselt Eesti n-ö avakõne ÜRO-s eesti keeles, mitte nagu meie praegune president – põriseva r-iga  ameerikalikus häälduses. Ja kui palju riigijuhte ja kroonitud päid külastas tol ajal Eestit... Rüütli ajal liitus Eesti Vabariik Euroopa Liiduga ja sai NATO liikmeks. Rüütel on alati olnud intelligentne härrasmees, kes sobib väärikalt riiki esindama. Rüütel oli rahva president.

Ilvesest ei tasu rääkidagi, see on rahvuslik häbi. Tema korruptiivne elulaad ja varjamatu ahnus, põlglik suhtumine põliseestlastesse kui nõukaaegsetesse (aga need on ometi tema rahvas!) ning lõpuks alatul viisil läbi viidud presidendikampaania... Ilvese valimise hetkest algas eesti rahva kiire allakäik, mille üheks tunnistajaks on ka tänane kriisis riik. Jõudu kõigile arvajaile! Rahvas suures plaanis ei eksi. Kuid saab nägijaks vahel liiga hilja ja liiga valusalt.

Allakirjutanu lisab eespool rohkelt tsiteeritud netikommentaatoritele, et juhul, kui Rüütel oleks täna president, ei oleks toime pandud ka Eesti riigi rahvusvahelist mainet tõsiselt kahjustavat „Pronksmehe jama”, ning Rüütel oleks kindlasti kutsunud poliitikuid ennetustegevusele majanduskriisi suhtes.

ANDO LEPS, õigusteadlane ja poliitik

Jaga |