Eksimine on inimlik

ELHONEN SAKS,      10. oktoober 2001


Meedia lakkamatu ajuloputuse mõjul hakati uskuma, et kolmikliit ei lase mitte mingil tingimusel Rüütlit presidendiks valida. Arvati, et nad kukutavad valimised valijameeste kogus läbi ja mängu tuleb uuesti Riigikogu. Õnneks oli niisugune prognoos ekslik.

Tosin aastat tagasi

Istusin teleri ees ja vaatasin põnevat saadet, ülekannet Moskvast, Kongresside Paleest. Kõnetoolis seisis Arnold Rüütel. Oli näha, et ta närvid on pingul, aga hääl vaikne ja rahulik. Tema vastas istus tuhandepäine rahvasaadikute kogum, pilgud täis viha ja tigedust. Nad nõudsid esinejalt ainult üht väikest teenet - oma rahva huvide reetmist. Tasu oleks olnud rikkalik.
Aga mees ei võtnud vedu. Teda ei meelitanud "pakutavad präänikud" ega hirmutanud kaugelt paistev piits. Ta seisis kindlalt nagu kalju ja vastus oli lühike: "Suveräänsuse deklaratsioonist me ei loobu!"
Ma mõtlesin, et nüüd ta pannakse kinni. Ja et Ingridil saab ilma Arnoldita raske olema. Kahju hakkas. See oli minu esimene eksitus. Arnold Rüütel naasis kodumaale tervelt ja võeti vastu kangelasena.

Aasta 1992

Olen teleri ees. Diktor räägib presidendivalimiste rahvahääletuse tulemustest. Meri 29,5 %, Rüütel 41,8 %, Parek 4,2 %, Taagepera 23,4 %. Rüütli veenev võit, kuid alla poole valijate häältest. Lõpliku valiku peab tegema Riigikogu. Arvasin, et rahvasaadikud, olles rahva esindajad, arvestavad rahva tahtega.
Ma eksisin. Rahvakogu ei arvestanud rahva sooviga. Rüütel presidendiks ei saanud.
1996. aastal jäi Rüütel teiseks teist korda.

Õiglus võitis, elagu uus President Arnold Rüütel! Arvasin, et kogu Eestimaa rahvas mõtleb sedamoodi. Ei, olen rumal inimene, ma eksisin järjekordselt.

Aasta 2001

Demokraatlikes riikides olevat võim rahva käes. See on tühi jutt. Võim on ajakirjanduse käes. Ajalehega saab tappa kärbseid ja vahetada ministreid. Meedia lakkamatu ajuloputuse mõjul olin hakanud uskuma, et kolmikliit ei lase mitte mingil tingimusel Rüütlit presidendiks valida. Mis sest, et nende koostöö meenutab ühest valmist tuntud sõbralikku kolmikut - luike, haugi ja vähki.
Arvasin, et nad kukutavad valimised valijameeste kogus läbi ja mängu tuleb uuesti Riigikogu. Edasi on juba lihtsam. Tarand taandas end ise. Savi ja Tulviste viskavad kulli ja kirja ning raha otsustab, kumb neist saab presidendiks. Minul erilist huvi valimiste vastu enam ei olnud.
Valimiste esimeses voorus sai aga Rüütel ootamatult kõige rohkem hääli. Mis siis nüüd lahti on? Kas ma tõesti eksin juba kolmandat korda? Asi läks põnevaks. Vaatan telerit, närv on pingul, vererõhk kõrge. Kuulan: Arnold Rüütel - 1, 2...30...100...183…
186 häält! Toomas Savi 155 vastu! Rüütli toetajad pidasid sõna, olid tema taga lõpuni. Savi omad salatsesid (nagu rotid, kes teavad, millal on õige aeg laevalt lahkuda).

Õiglus võitis, elagu uus President Arnold Rüütel! Arvasin, et kogu Eestimaa rahvas mõtleb sedamoodi.
Ei, olen rumal inimene. Eksisin järjekordselt. Kui ei usu, siis vaadake teleekraanidelt juhtpoliitikute nutuseid silmi ja lugege ajalehti. Esitan mõned tsitaadid:

"Minu meelest pidas president Meri küll täpselt Rüütli saamist presidendiks silmas, kui ta rääkis "lollist kommunistlikust tagasipöördest." (Peeter Tulviste, EPL, 22.09.)

"Arnold Rüütel ei too Eestimaale rahu. Ta ei ole rahva enamuse, vaid maal elavate keskealiste ning vanemate inimeste valik" (Enn Soosaar, ÄP, 24.09.)

"Mul on kurb, et valijamehed ei leidnud Eestile paremat presidenti kui ekskommunisti Arnold Rüütli" (Pirjo Tamm, PM, 26.09, kirjade rubriik)

Vanad roomlased ütlesid, et "rahva hääl on Jumala hääl". Kas ka nemad eksisid? Tule Jumal meile appi, tee nii, et rahva hääl kõlaks ja rahva tahe võidaks!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)