Ilmakütmisest

Kuidas on meie kaasaja tehniliste võimaluste puhul võimalik, et elanikke sunnitakse kinni maksma mitte ainult korteri küttekulu, vaid ka trasside soojapidamatust, mis automaatselt arvestatakse küttekulude hulka? Mida rohkem kütlast tuleb, seda kasulikum soojamüüjatele. Kas jõuab kuum korteritesse või kütab ilma, sellest nende rähnipea ei valuta.

Arusaamatuks jääb ainult kütmise eest vastutavate asjapulkade ükskõiksus, suisa vägivald kodanike kukru kallal. Tervelt paarkümmend aastat on liugu lastud nõukaaegsel „rasval", ainult soojahinda tõstes ja lubamatu olukorra muutmisse investeerimata. Varased lilled ja hiline muru küttetrasside kohal on küll kenad, kuid siiski tohutu raiskamine kitsal ajal. See on vägivald küttetarbija kallal - kortermaja korterit ju soojavõrgust välja ei lülita.

Ülemad ja valitsejad vahetuvad, aga küttetrasside raiskavus ei ulatu kellenigi. Kõik kallineb, aga vastuväiteid meie valitud usaldusisikuilt praktiliselt ei mingeid. 20 aastat kütame ilma - ja ikka on kõik JOKK. Naljaga pooleks: kas mitte siit ei algagi see koletu globaalne soojenemine? Ega's praegu kilbile tõstetud roheline mõtteviis see ka eriti pole, kui muru talvel rohetab.

Arusaadav, et rahastatud asjameestel pea sellest ei valuta. Teine lugu on vananeva magalarahvaga, kel kommunaalkulud nullivad saadava pensi, nagu polekski neil vaja inimlikumaid elamistingimusi, et nn kartulikoortest kaugemale jõuda.

Kuidagi imelik on nentida, et kütte ja soojaga oli ENSV-s kõvasti lahedam kui praegu. Siis korvas viletsad trassid peaaegu olematu soojahind. Kas nüüd pole kurjast tuulde lasta riigi, s.t rahva vara, samas verepisarateni lüpstes ikka neid kõige haavatumaid, väikese sissetulekuga elanikke? Kuidagi ei tahaks vastse Vabariigi kohta öelda: tahtsime parimat, aga läks nagu ikka...

Kas on rohtu, mis avitaks? Vähemalt lubadeski, enne järgmisi valimisi?

UBINAS, mustamäelane, Tallinn

Jaga |