Iseennast kastreeriv Eesti

ILMAR VANANURM,      12. jaanuar 2005


Ajakirjanikud on mures Türgi pärast. Me oleme mures oma poiste pärast Iraagis, kes peaksid olema hoopis Petserimaal.
Ma ei ironiseeri (ma tõepoolest arvan, et eesti mehi sinna pole vaja!), ja näitena saadan artikli Petserimaa kohta, mille teemal Eesti suurmeedia suu väga kõvasti lukus hoiab.
Aga ka teised! MRP, Tartu rahu, praegune karjuvalt ebaõiglane piir (jätab võõrasse riiki ligi 100 seto küla koos põlismaadega), ebaõige Eesti kaardi demonstreerimine igal pool iga päev – need on teemad, mille pärast petserimaalased ei saa isegi eestlaslikku, omariiklikku patriotismi väljendada. Mida sa laulad, et mu õnn ja rõõm, kui see õnn on sind reetnud?!

MRPst (Molotovi-Ribbentropi paktist) 1939. aastal algas Eesti allakäik. Too oli suurriikide tehing ja väiksemail polnud sõnaõigust.
Nüüd on sellest pisut üle 65 aasta. Ajalugu kordub, mõneti veel hullemate grimassidega – praegusel ajal hoiab ka Eesti enda käsi teravat väitsa oma kõril.
Vabadussõtta mindi vabatahtlikult, polnud veel sunnimehhanismegi. Ohverdati end vabatahtlikult. Nüüd ohverdatakse petserimaalasi sunduslikult ja reeturlikult. Balti teel 1989. aastal seistes uskusin, et Eesti tõuseb tuhast. Nüüdseks ei saa hulk rahvast elada küsimata: kas sellist riiki me tahtsime? Suur osa eestlasi peab sellega silmas karjuvat ainelist ebavõrdsust, kuid piisavalt suur osa viitab ka aadetepuudusele. Tegelikult ju ongi ainelisest puudusest palju hullem vaimne vaesus, ühistunde ja rahvustunde puudujääk, ahnuse pealetung, tõeliselt inimlike väärtuste eiramine.
Mõni hull kunstnik lõikab iseendal kõrvad, mõni kohitseb ennast, et pääseda kiusatustest ja leida õndsust. Mis riik see on, mis käitub samamoodi?
Jah, Teise maailmasõja piire pole siiani muudetud. Kuid see ei tähenda, et neid ükskord muutma ei hakata. See ei tähenda, et me ise endal kõrvad (või mõne teise kehaosa küljest lõikama peaksime; 1930. aastail, muide, oli Petseri maakonnas Eesti suurim sündivus ...). Kastreeritud Eesti kaart iga päev me oma inimeste silme ees, kastreeritud Eesti kaart euromüntidel – kui kaugele jõuame sellise enesepiitsutusega? Võib ju olla, et seda saab mõõta rahas. Kuid kas ikka kõike on õige rahas mõõta??
Ja kui see oleks vaid enesepiitsutus! Pole ju suur saladus, et suure raha eest heidetakse põrmu tuhandete petserimaalaste põliskodu lootused, visatakse käega kellegi (tundmatute ja kaugete) eludele ning minnakse – üle laipade – oma teed.
Eesti Kongressi (1990–1992) istungitel hoiatas nii Eesti Kongress kui toonane Isamaaliit teise, uue, mitte järjepideva Eesti Vabariigi loomise katse eest.
Kahjuks on see siiski juhtunud. Ei saa ju järjepidev riik tingimusteta tunnistada ENSV piire; siis tunnistame ka EBSV seaduslikkust! Enamgi veel, isamaaliitlase Lauri Vahtre arvates polegi meie üldse süüdi, et Petserimaa nimigi vaka või koguni veskikivi alla on peidetud. Ta kirjutas 16. novembri Postimehes: „Leidub veidrikke, kel on kombeks enam-vähem kõiges süüdistada Eesti valitsust; nende arvates on ka Setumaa äravõtmises süüdi meie valitsus, kes olla setud „reetnud". Kummaline viis reageerida naaberriigi vägivallale?"
Küsimus ongi reageerimises. Mismoodi on Eesti reageerinud? Kas sellega, et salgab järjepidevalt maha koletu MRP lepingu, Tartu rahulepingu, Petserimaa äravõtmise ja heiskab eurorahale Eesti, millelt on kõrvale heidetud ligi sada seto küla? Kavandatav kaart rahal on eriliselt sümboliseeriv: see näitab, et raha kaalub üle eestluse, eneseuhkuse ja endaksjäämise.
Tahaksin siiski uskuda, et Eesti Vabariigi autokastratsiooni, seega kavandatava piirileppe sõlmimise vastu astuvad nii mõnedki 464st omaaegse Eesti Kongressi saadikust.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)