Kas säärast Eestit tahtsimegi?

Minul küll isiklikus plaanis Eesti riigi vastu pretensioone pole, sest nagu ütles mõne aasta eest üks pensionär: „Meie, pensionärid, elame ju tegelikult kommunismis – kõik põhilised vajadused on rahuldatud, tööd teeme vastavalt võimetele (ka võimaluste ja soovi kohaselt).“

Mind teeb murelikuks hoopis see, et jääb mulje nagu oleksid tähtsad ainult isiklik heaolu, parteiline lojaalsus, valijate hääled, muidugi ka uhked autod jne. Sinna on nüüd täpselt aasta, kui saatsin oma protesti Suure Tõllu kuju Kalevipojaks nimetamise vastu koos paljude muude (minu arust negatiivsete) nähtuste üleslugemisega (metsanduse struktuuride hävitamine; valdade liitmise kava, mis mitmeid kordi suurendaks ääremaastumist ja uute varemete teket; üle mõistuse suured palgad mõnedel ametnikel jm). Kirjad said saadetud Postimehe ja Maalehe toimetusele palvega läbi viia ajakirjanduslik uurimine (nad ju neljas võim!). Aga samuti valitsusele ning, kui õigesti mäletan, siis personaalselt peaministrile ja kultuuriministrile, – palvega vastata mitte formaalselt, vaid sisuliselt. Vist sain ka ühe formaalse vastuse, et kiri on saadud ja kusagile edasi saadetud.

Kuna valdasid ühendama ei hakatud ja ka Suure Tõllu kujust polnud midagi kuulda, siis lootsin, et eesti rahvuseepose võltsimine jääb ära. Hiljuti aga kuulsin intervjuud Tauno Kangroga, kes rääkis, et kuju Tallinna lahte püstitamise eeltööd käivad.

See on äärmiselt kurb, et autojuhtidelt (isegi mootorsaega töötajailt) nõutakse juhtimistunnistust ja suutlikkust vajadusel sekundi jooksul reageerida, ent ka kõige kõrgema astme juhtidel ja muidugi Riigikogu parteisõduritel tohib vastav ettevalmistus puududa.

Kas pole absurdne, et kui Vabariigi President ütleb Riigikogule, et tuleks jätta inetu jagelemine ja erakondlikud huvid ning lahendada küsimusi, mis on olulised Eesti ühiskonnale, siis teda täiesti ülbelt ignoreeritakse. Asi peaks ju olema äärmiselt lihtne! Kui ikkagi tulud on langenud 2004. või 2005. aasta tasemele, tulebki aluseks võtta nende aastate eelarve, s.t tõsta tulumaks tollasele tasemele ja viia kõik kulud tollasele tasemele. Mingil juhul ei tohi laenata, et kulutada rohkem kui tohime!

Kõik juhid ja poliitikud, eriti aga Riigikogu liikmed peaksid läbi lugema Robin Skynneri ja John Cleese’i raamatu „Elu ja kuidas sellega toime tulla“ (Tallinn 1999, kirjastus Varrak) ning Toomas Hendrik Ilvese artikli „Lõim ja lõiv“ (Eesti Päevaleht 10.10.2003). Neil tuleks mõtelda selle üle, et kui Eesti kuuluks Euroopa liitriiki, siis kõik see, mis oleme välismaalastele maha müünud ja mille kasumid lähevad sinna, jäävad ju siis „meie oma“ riiki, kindlustades selle liitriigi elatustaseme.

ARI VÄLJA, Tartu

Jaga |