Meid on 101. Tule ja vali, hea otsustaja!

VIIVE ROSENBERG,      26. veebruar 2003


Praegu, mil valimised lähedal, räägitakse sageli sellest küünilise tooniga. Räägitakse, et kandideerijad on põlastusväärsed just seetõttu, et nad kandideerivad. Parlamendi, mida Eesti riigis nimetatakse Riigikoguks, liikmeid peetakse sulideks, kaklejateks, ahnitsejateks ja isegi pättideks ning varasteks. Olen need väljendid noppinud viimase poole aasta meediast.

Mõtlen sageli nendele väljenditele ja sellele, et kellele või milleks selline olukord kasulik on. Olles ise neli aastat Riigikogu liikmena töötanud ja oma kolleege tundma õppinud arvan, et Riigikogu 101 liiget on läbilõige meie ühiskonna inimestest, nad on oma valijate nägu. Tõsi on muidugi see, et kõik 101 ei ole iga valija nägu, vaid enamuses ikkagi vastava erakonna või persooni toetaja nägu.

Kes valimas ei käinud

Neid oli ligi 43% meie valimisõiguslikest elanikest, kes ühel või teisel põhjusel ei käinud eelmisel korral valimas ega näidanud oma eelistust ühegi kandidaadi suhtes. Mis sai nende 364 900 inimeste ajendiks, et nad ei käinud ega leidnud enam kui 1800 kandidaadi hulgast sobivat, jääb suures osas teadmata. Olen kuulnud, et nad tõepoolest ei leidnud sobivat erakonda või kandidaati, kelle poolt hääletada. Väidetakse ka seda, et ollakse lihtsalt ükskõiksed ja arvatakse, et minu hääl ei muuda midagi, või ollakse eluga rahul ega huvituta poliitikast.
Vesteldes inimestega jääb mulje, et nad on oma teadmised ja arvamuse valitsuse ja parlamendi kohta saanud meedia kaudu. Nagu eelpool mainitud, ei kujunda meedia riigist ega parlamendist positiivset mainet. Tahaksin siinkohal tuua mõned oma mõtted.
Kõigepealt, kui soovime oma riiki, siis ei pääse me riigiaparaadist ja vastavatest kulutustest. Kahtlemata tuleb väikese riigi ülalpidamine ühe elaniku kohta kallim kui suures riigis. Kas valitsemise kulud on praegu liiga suured või saaks väiksematega läbi, on kindlasti järgmise parlamendi ja valitsuse otsustamise küsimus. Kui me ise oma riiki ei pea, siis tuleb keegi teine, et meid endale allutada - valitsemise kulud peame kindlasti kinni maksma meie.
Oleme valinud parlamentaarse riigikorra ja ei saa läbi ilma parlamendiliikmeteta, kes valitakse vabadel valimistel. Inimestele on jäänud mulje, et Riigikogu liikmed ei tee midagi ja võtavad ainult suurt palka. Olen küsinud inimestelt, et kas nad kujutavad ette meie igapäevatööd, mida me teeme ka siis, kui istungisaal pooltühi paistab.

Meedias vaid tuntud poliitikud

Tavaliselt tegeleb meedia vaid mõne rohkem tuntud Riigikogu liikmega ja eriti siis, kui midagi skandaalset on välja pakkuda. Meid on aga 101, kellest enamik teeb usinasti parlamenditööd, muutes seadusi, vaieldes põhimõtete pärast nii omas erakonnas kui teistega, tutvudes kirjadega ja vastates neile, kohtudes eriala asjatundjatega ja mitmesuguste kodanike esindustega, esindades riigi huve siin kui väljaspool Eestit, võttes osa mitmesugustest üritustest üle Eesti.
Suur osa aega kulub alalise komisjoni istungil, kus tehaksegi põhimine töö seaduseelnõudega. Alalisi komisjone on kümme ja iga Riigikogu liige peab kuuluma ühte nendest. Komisjoni saab vahetada ainult Riigikogu juhatuse nõusolekul. Nädala töökavasse mahuvad veel ajutiste komisjonide ja erakonna fraktsioonide töö.
Sageli heidetakse meile ette vaidlemist Riigikogu saalis. Arvatakse, et see on asjata aja raiskamine ja kohatu tegevus parlamendis. Kus veel siis peaks vaidlema põhimõtete üle, mis erakonniti võivad oluliselt erineda ja millega reguleeritakse eluvaldkondi. Kus siis veel peaksime vaidlema selle üle, kas ja kui palju peaks suurendama pensione, lastetoetusi, põllumajandus- ja maaelutoetusi, õpetajate palkasid, kuhu suunata investeeringud, kust peaks raha sellisteks kulutusteks leidma jne. Sageli räägitakse, et ei ole selget vahet erakondade programmidel ja põhimõtetel. Siin vaidleksin küll vastu.
Kõik Eestis toimunu on juhitud ikkagi just nende erakondade seisukohtadest lähtuvalt, kes on võimul ja kellel rohkem toetajaid, see tähendab hääli parlamendis. Meie praegustel erakondadel on eri vaated põllumajanduse ja maaelu, pensionite ja peretoetuste, varade erastamise, koolihariduse korraldamise, varalise kihistumise jne suhtes. Kurdetakse, et meie põllumajandus ja maaelu on halvas seisus ja ühiskond varaliselt liiga kihistunud. Mõnede erakondade seisukoht ongi selline, et me ei peaks üldse Eestis põllumajandusega kui majanduslikult mittetasuva ettevõtlusega tegelema. Samuti arvatakse, et kes rikkamad, saagu ikka rikkamaks ja kes vaesed, jäägu vaesteks edasi.

Huvigrupi huvid mängus

Ühe huvigrupi algatusel taheti kütusetanklate algkapitali suuruse muutmise kaudu koondada kütusemüük vaid suurte firmade kätte. See oleks tähendanud väiksemate kütusemüüjate tegevuse lõpetamist, sellega oleks kaasnenud ka paljude töökohtade kadumine maapiirkondades ja kütuse hankimiseks oleks pidanud kaugele sõitma. Taoline soov oli aga ühtede erakondade valijate huvides ja nad kaitsesid seda seisukohta Riigikogu komisjonis ja suures saalis. Need erakonnad, kes kaitsevad väiksemate ettevõtjate ja maapiirkondade inimeste huve, vaidlesid küll vastu, aga hääletamisel oli tolleaegsel kolmikliidul rohkem hääli ja nende muudatus läks läbi. Seadusmuudatus pidi hakkama kehtima selle aasta algusest, aga enne seda pani kolmikliit võimu maha ja valitsema hakkasid teised - niisiis õnnestus 2 miljoni asemel kapitali suurust 0,5 miljonile vähendada.
Tõsised läbirääkimised toimusid valitsevate erakondade vahel, sest selles osas läksid ju arvamused lahku. Oli veel teisigi ettepanekuid, kuid olukorra määrasid jälle läbirääkimised ja häälte arv, mida oli võimalik saavutada, et muudatus parlamendis läbi läheks.
Nii toimub eluvaldkondade reguleerimine, vaieldakse tulumaksu, pensionitõusu või tasuta koolilõuna üle, vaieldakse sotsiaaltoetuste ja maaerastamise tingimuste üle. Kui mõni valija oleks soovinud, et asi oleks teisiti otsustatud, siis peab ta kahjuks tõdema, et neid inimesi, kelle soovi kohaselt asi otsustati, esindas Riigikogus rohkem saadikuid.
Siit võibki mõnele valijale jääda mulje, et rahvasaadikud on elust võõrandunud ega arvesta inimeste soovidega. Otsused sünnivad alati kellegi soovist lähtuvalt ja on nende erakondade ja saadikute nägu, kes seda toetasid.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)