Me ei valinud sellist arengut!

HARRY RAUDVERE,      03. märts 2004

Tasakaalukas riik vajab tasakaalustatud ideoloogiat

Selleks et tagada eestlaste jätkusuutlikkus meie ajaloolisel territooriumil, vajab ühiskond tasakaalustatud arengut ja selle saavutamiseks radikaalseid muutusi.

Radikaalsete muutuste hädavajalikkus tugineb uurimustele, kus kirjeldatakse Eesti arengudünaamikat, peegeldades ühtaegu majanduslikke ja poliitilisi suundumusi, mille tulemusena on riik jõudnud olukorda, kus erinevate parteide käitumine on võimule pääsedes samastumas. Ühiselt kogutud vahendid (maksud) ühiskonna tasakaalustatud arengu kindlustamiseks on saanud eraõiguslike firmade põhikasumi lahutamatuks osaks, tekitades järjest suurema vahendite puudujäägi avalik-õiguslikus süsteemis.

Liberaalne tõde on poolik

Liberaalset majandusmudelit ülistavate ideoloogide seisukoht tugineb väitele, et ühiskonna arengu tagab vaid konkurents ning vaba turumajandus. Konkurents kõikides eluvaldkondades andvat võimaluse parematel ellu jääda, toodete ja teenuste hindu alandada ning kindlustavat teaduse ja tehnika progressi.
Kõik on õige, kuid tõde on poolik ja laseb sündmustel ning olukordadel paista kindlas ja soovitud valguses. Eriti siis, kui kogu meedia on rakendatud teenima poolikute tõdede ülimuslikkust ning truualamlik riigikodanik ei saa arugi, et tegelikult on ta manipulatsiooni objekt.

Kuidas konkureerivad organismis maks ja neerud?

Konkurents on hea ja tervitatav nähtus, kuid ainult õigetes tingimustes. Piiratud ressursi korral, kus 20% kamandab 80% ressurssi ja vastupidi, hävitab konkurents varem või hiljem kogu süsteemi.
Näiteks tervishoiujuhtidelt kuuleme pidevalt väiteid, et arstiabi parema kättesaadavuse tagab konkurents erinevate (eraõiguslike!) raviasutuste vahel. Kindlasti on selles oma loogika, kuid milliste raviasutuste vahel? Kas ei kuma mõnest seadusandlikust aktist põhimõistena läbi termin tervishoiusüsteem? Kui me oleme riiklikku tervishoiusüsteemi tunnustanud, siis üritame tekitada ju süsteemisisest konkurentsi. Kuid mida võiks tähendada süsteemisisene konkurents piiratud ressursside tingimustes?! Meie ravikindlustuseelarve ei ole ju midagi muud kui piiratud ressurss haigekassa eelarvereal?
Süsteemisisese konkurentsi ilmestamiseks vaatleksin inimese erinevaid organeid, mis peaksid tagama inimese kui terviksüsteemi tõrgeteta funktsioneerimise. Kuidas saaksime panna enda sees konkureerima neerud ja maksa? Kui enamik energiast jõuaks ainult maksa, siis mida teeksid muud organid? Me lihtsalt kooleksime. Kuid meid päästab ju aju, mis õige toimimise korral tagab ressursi soodsaima jaotuse tervikorganismi seisukohalt ning kindlustab sellega inimese kui terviku heaolu!

Eri grupid võitlevad vaid oma huvide eest

Sama põhimõte peaks toimima ka riigis, kus sotsiaalministeeriumi ülesandeks on endale võtta aju roll, suunates ja koordineerides süsteemi kui terviku tööd. Jõuame tõdemuseni, et liberaalne turumajandus ei saa piiratud vahenditega süsteemis edukalt toimida. Paratamatult tekib defitsiit, kus täiendavate ressursside hankimiseks üritatakse kasutada meetodeid, mis moonutavad kodanikuühiskonna olemust, lisades sinna varjatult klassid, seisused ja sotsiaalsed grupid, kes kõik võitlevad selle eest, et rabada teiste arvelt ja teiste eest seda, mida tuleks kasutada üldistest hüvedest lähtuvalt.
Kui me oleksime endale valinud taasiseseisvumise järel ühiskonnamudeli, mis seadustab nõrgemate allutamise tugevamatele, kindlustades sellega varakamate ning kõrgemat ühiskondlikku positsiooni omavate isikute heaolu, millega kaasneb võim dikteerida oma tahet, siis võiksime praeguse riigikorraldusega olla ülimalt rahul. Kuid me ei valinud sellist arengut. Küsimus ei puuduta eraettevõtlust ja konkurentsi vabaturul, vaid ainult vahendeid, mida ühiskond kogub tasakaalustatud arengu kindlustamiseks, riigi edasiminekuks.

Võimu eesmärk on ümberjagamine

Olenemata erinevate erakondade programmilistest seisukohtadest, mis peaksid ju määratlema erakonna asukoha vasak-parempoolsuse skaalal, suudavad parteiliidrid kiiresti ja valutult kokku leppida ühise valitsemise põhimõtetes, jättes protsesse kirjeldavatele ja sügavalt lapsemeelsetele sotsioloogidele võimaluse kahte kätt kokku lüüa ning imestada, kust tuleb jõud, mis pealtnäha erinevate maailmavaadetega isikute kooslust koos hoida suudab. Ei olegi selles muud erilist kui soov pääseda ümber jagama ühiskondlikku ressurssi eelkõige enda ja oma ringkonna (huvigrupp!) huvides.
Sellise käitumise taustal on pentsik kuulata programmilisi heietusi isikute poolt, kellele ideoloogia peitub ainult mahahõisatud loosungites, võimaldades reaalelus poliitiku staatuse, mille ülimaks tipuks on võimu omamine isiklike ambitsioonide rahuldamiseks. Ja seda olukorras, kus määratud ametile asudes on jõutud oma kompetentsusetasandist nii palju kõrgemale, et tegevus muutub süüdimatuks.
Oma arusaamad ja veendumused olen välja öelnud ka Keskerakonna IX kongressil peetud kõnes, kus kirjeldasin meie võimalikke arengusuundi ning ainsat reaalset võimalust olla poliitiline liider. Pole minu määrata, kas keegi seal seda ka kuulas ning minuga koos kaasa mõtles. Kuid tundub, et leidub inimesi, kes on võtnud sellest peamise. On teemat edasi arendanud ja rahva hulgas propageerinud, leides iga päev järjest uusi mõttekaaslasi, põhjustades ärevust nendes, kelle tegevuse tõelist olemust ähvardab ühiskonna enamuse hukkamõist.

Kui me oleksime endale valinud taasiseseisvumise järel ühiskonnamudeli, mis seadustab nõrgemate allutamise tugevamatele, kindlustades sellega varakamate ning kõrgemat ühiskondlikku positsiooni omavate isikute heaolu, millega kaasneb võim dikteerida oma tahet, siis võiksime praeguse riigikorraldusega olla ülimalt rahul.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (9)