Trubetsky juhtumi anatoomia

Massiivne toetus parteiliselt angažeeritud meediaskandalistidele (väidetavalt ka otseselt kinnimakstud tegelastele Juku-Kalle & Co) ning nende ässitamine oma kodanikuõigusi teostanud muusiku kallale osutas, et kodanikuvabadused ei ole väärtus Eesti meedia jaoks. Kui muidu suudab meedia jätta mulje, et tal on sisulisi argumente, siis seekord põruti täiega.

Trubetsky probleem? Ei! Eesti meedia probleem!

Nii võiks võtta kokku eelmiste nädalate räpase mängu. Mart Niineste hilinenud tõdemus, et „tants Trubetsky ümber on ikka väga piinlik" (EPL 16.9.2010) koos järeldusega, et toimunule pole võimalik „üheselt mõistetavat hinnangut anda", on häbelik põõsasse pugemine.

„Üheselt mõistetavaid" asju muidugi maailmas ei ole, aga mingit anonüümset „tantsu" ka ei ole. Tegemist on hästi kindlaks tehtavate „kangelaste", nähtavate nööritõmbajate ja meedia orkestreeritud kambakaga.

Trubetsky on lihtsalt sümptom, Eesti ajakirjanduses pikemat aega nähtava patoloogia sümptom. Asi on selles, et kui vahel õnnestubki luua mulje, et on olemas mingi eriline „Savisaare probleem", mis tuleneb tema omadustest või partei liikmeskonnast (venekeelsed!), siis viimane aasta andis rohkelt kinnitust järeldusele, et kõik, mis on seotud Savisaarega, eriti kui see võiks anda talle ühiskonnas positiivse vastukaja, muutub Eesti meediale ületamatuks ja pimedasse raevu ajavaks „probleemiks".

Võtkem kasvõi sotside ja Pihli asumine Keskerakonnaga koostööle. Ühe ööga muutusid „valgeteks" ülistatud sotsid peaaegu paariateks. Pihl valati üle rämeda sõimuga ja maeti kõige alandavamate siltide alla. Sotside otsus oli äärmiselt halb uudis. Meedia ja selle peremeeste kättemaks oli halastamatu. Pihl tegi tühjaks aastatepikkused pingutused Savisaar lõpuks ometi isoleerida, kuulutada ta Eesti rahvale vaenulikuks jõuks, koostöövõimetuks jne.

Halval uudisel oli ka teine külg. Vett läksid vedama Toompea ja meedia pingutused Tallinnast „korruptsioonitonti" maalida. Savisaare abikäeks saanud KAPO endisest juhist vähegi usutaval viisil maffiapealiku tegemine käib isegi Eesti meediale üle jõu.

Samasse „probleemide" ooperisse kuulub tõik, et vähegi nimekate ja tuntud inimeste (sportlased Oper, Balta ja Embrich, laulja Mikk Saar või mõni korvpallur) liitumine Keskiga ajab meedia tagajalgadele. Samade inimeste astumine roheliste (Trubetsky) või IRL-i ridadesse (Peeter Võsa) jääb märkamatuks.

Aga olgu liitujaks laulja Mikk Saar või telemees Võsa Pets - kohe läheb suurte pealkirjade all andmiseks: „Pets, oled sa lolliks läinud?"

Seejärel sisendatakse lugejale näiteks seda, et Võsa või Mikk on teinud kinnisvaratehingu, saanud korteri, tahab raha vms. Seejuures teab (!!!) seda lora paljundav ajakirjanik ise väga hästi, et tegemist on kuuldusega, fakte pole, asjaosalised eitavad kategooriliselt. Aga „ajakirjanik" (näiteks keegi Dannar Leitmaa Eesti Päevalehest) võimendab teadvalt süütut inimest laimavat kuuldust. Järgmine „ajakirjanik" serveerib juba kuuldust faktina viitega „ajakirjanduse teatel". Tuhat korda korratud vale olevatki ju tõde!

Järgnevad „üldistused". Postimehe „ajakirjanik" ja Tartu Ülikooli õppejõud Priit Pullerits kuulutab kõigile, et Keskerakonda astunud sportlased „sõlmivad lepingu saatanaga".

Miks „saatanaga"? Mis on siis lahti? Kas on veel midagi peale ajakirjanike endi levitatavate kuulduste? (Kasutan sõna „ajakirjanik" teadlikult jutumärkides, nii nagu seda on tavaks teha teadlaste suhtes, kes võltsivad allikaid.) Väärikate inimeste alandamine, nende alusetu süüdistamine selgelt laimamise tunnustega, eesmärgiks jätta neist mulje, nagu oleks tegemist müüdavate, põhimõttelagedate jmt tegelastega - see kõik saab tavaks, ja ilma mingi häbita.

Trubetsky juhtumis valiti küll teine tee - tema kallale ässitati teada-tuntud funktsioonis vilunud avalikud ropendajad.

Kogu alatuse põhjus on lihtne, sama mis Pihli puhul. Sümbolkapital, mida väärikad inimesed kannavad, on suur väärtus. Nende valik tühistab ajakirjanduse pingutused sisendada, et Keskerakond on penskarite, vaeste ja luuserite partei. Ja peale selle - Keskerakonnaga ei tohi liituda veendumuste alusel. Neil ei olevat ju veendumusi! Eesti jätkusuutlikkuse õõnestanud parteide rahastajatele on talumatu, et „sotsiaalse õigluse" idee võiks leida toetust!

Trubetsky juhtumis võimendatakse igal võimalikul viisil hoopis kõrvalist punki teemat. Trubetsky valik oli aga ju poliitiline - toetusavaldus vasaktsentristidele, solidaarsust ja õigust väärtuseks seadvale poliitikale.

Aga just sotsiaalset õiglust toetaval poliitikal ei tohi olla kohta Eesti ühiskonnas! Et Eesti on üha enam lõhestunud, siis on üsna kindel, et solidaarsusnägemus ja selle tunnetatud vajadus leiab demokraatlike sümpaatiatega valijate seas üha enam toetust. Seda suuremaks paisub aga hirm. Taustalt „roheline" Trubetsky oli järjekordne streigimurdja. Tema peal lihtsalt demonstreeriti hoiatuseks kõigile, kui armetult saab peksa igaüks ja millise surve alla satuvad ka tema lähedased, kui Eesti Vabariigi kodanik ei alluta end kasumiahnete röövpoliitikute ajupesule (nemad on ju meedia omanikud).

Nääklev „Eesti"???

Hilinenult taipas meedia, et on enda palge reetnud. Vähemalt kultuuriavalikkusele on Trubetsky kadalippu ajamine õõvastav. Silmakirjaliku viisi ajakirjanike vastutuse laialimäärimiseks leidis pealkirja all "Nääklev Eesti" Tuuli Koch (Postimees 16.9.2010), kes paari aasta eest mõnitas Keskerakonda astunud Andres Operit.

Kas siis "Eesti" nääkles? Mis õigusega määritakse meedia moraalitus tervele „Eestile" kaela? Just Postimees teeb  Trubetsky kodanikuõiguste ühest kesksest ahistajast Juku-Kalle Raidist päevakangelase (PM 18.9.2010). Mis asja on vähemalt neljandikul Eesti elanikkonnast (Keskerakonna valijatel) kogu toimepandud jõledusega?

Ka väga suur osa (kui mitte enamik) kultuuriloojaid ei saa sellise alandamisega nõustuda.

Politseiliselt vaenuõhutajateks tunnistatud kutseliste psühhohuligaanide („Kommarid ahju"!) ettevõtmisi võimendasid mitte ainult nn erakanalid, vaid ka maksumaksja taskul elav Rahvusringhääling. Trubetskyle äsamise eest sai ETV uudistesaade Postimehelt kohe kiita: „Särke kandis ka ansambel Propeller. Sündmusest väntas uudise „Aktuaalne kaamera". (Autori rõhutus - Toim.) Juku-Kalle oskab särke promoda. Kas nüüd astub Trubetsky ikkagi erakonnast välja?" (PM 18.9.2010).

Et sedalaadi häbiväärsed aktsioonid on ETV-s positiivselt väärtustatud „uudisteks", ei ole üllatus. Mõnituste toel Trubetskyt "välja astuma" ärgitades rikub ajakirjanik Valner Valme Eesti Vabariigi kodaniku põhiõigust - õigust olla kaitstud oma maailmavaateliste valikute pärast.

Sama tähelepanuväärne on seegi, kuidas hästiorkestreeritud "kambakas" peidetakse süütu sõnakese "nääklemine" taha. Mõnitamisest stressi viidud laulja alandamist  ETV „Ringvaates" nautiva Päevalehe toimetuse kommentaar "Tõnul on suur potentsiaal sellega (nalja tegemisega) leiba teenida" on vähemalt küüniline (EPL 16.9.). Samahästi võiks mõnele päti poolt tellisega purustatud ninaga, poolteadvusetule luuletajale soovitada, et tal on väljavaade oma „verise mordaga" raha teha.

Lühidalt: seal, kus algab Keskerakond, seal lõpevad meedial moraal ja inimlik kaastunne isegi seni väga tunnustatud kultuurinimese vastu (mis siis veel teistest rääkida).

Teiseks ajakirjanduse võtteks endalt süüd veeretada on Keskerakonna tavapärasele sildistamisele veel mõne vindi pealekeeramine. Moraal on selge: "niisugused" ei väärigi paremat kohtlemist! Kui tavaliselt võrdsustab Eesti ajakirjandus Keski kas fašistide või NLKP-ga (nagu Tuuli Koch), siis muusikaajakirjanik Mart Niineste avastab Keskerakonnas juba nii fašistide kui ka kommunistide halvimad jooned! (EPL 16.9.2010) Eesti Vabariigi õiguskorda austava erakonna suhtes oleks nagu liiast? Aga muusikaajakirjanik nähtavasti loeb ja usaldab vaid oma kolleege - „ajakirjanikke".

Asjata! Mida ka ei armastaks arvata ajakirjandus, osutavad uurimused, et Keskerakonna jt parteide juhtimise poliitiline kultuur (sisedemokraatia) ei ole erinevad!

Savisaare võime parteile ka pärast aastaid kestnud klaperjahti uusi toetajaid leida ajab muidugi vihale. Vaevuks hr Niineste Weberit lehitsema, siis teaks ta, et karismaatiline juht on igasuguse poliitilise liikumise keskseid „kapitale". Mis parata, kui mitmel Eesti parteil polegi liidrit, rääkimata tugevast juhist! Roheliste juht käib oma partei juhtkonnaga kohut, rahvaliitlased astuvad liidri puududes ühest ämbrist teise, sotside probleem peitubki suuresti esimehe otsinguis.

Kogu sellel halenaljakal pildil esile tõusvat mitmeti NLKP omaaegsest nomenklatuurist juhitud Reformierakonda iseloomustab meedia aga hellitavalt ja positiivselt kui "raudse distsipliiniga" parteid. Omal ajal kasutati seda raudsust bolševike kritiseerimiseks.

* * *

Meediale oli Trubetsky kodanikuvalik moraali, professionaalsuse jne katsekivi. End leidsid vastakuti oma kodanikuõigust teostav, mitte just väga sõnaosav muusik Trubetsky ja tema kallale lahti lastud vihaõhutamise meister Juku-Kalle Raid & Co. Jõud olid ebavõrdsed. Erinevalt Kojamehe toel Eesti Ekspressis loodavast kuvandist pole kaotajaks „argpüks" Trubetsky. Eesti meedia põrus selles provokatsioonis. Väärtused nagu austus, väärikus, kodaniku turvalisus jne tallati „suure saatana", s.t solidaarsuse idee peatamiseks jalge alla. Kuid solidaarsust Eesti ühiskonnas sellega ei lisandunud, kodanikuühiskond ei tugevnenud, meid eristavad lõhed ei vähenenud. Läks vastupidi.

[esiletõsted]

Savisaare abikäeks saanud KAPO endisest juhist vähegi usutaval viisil maffiapealiku tegemine käib isegi Eesti meediale üle jõu.

Savisaare võime parteile pärast aastaid kestnud klaperjahti uusi toetajaid leida ajab muidugi vihale.

REIN RUUTSOO

Jaga |