[veste] "Oh seda lolli eesti elu!"

RALF R. PARVE,      16. jaanuar 2008


Jälle tuleb hakata käe sisse harjutama uut aastanumbrit – 2008. Ent teatavasti pidi eksimine olema inimlik ja seepärast ärgem tehkem sellest numbrit. Elus on palju kentsakamaid altminekuid, kui aastaarvuga eksimine.

Ilvese ränk elu Nõukogude Eestis

„Me veel ei adu täpselt, mida see õnnetu okupatsiooni poolsajand meiega tegi," ohkas Toomas Hendrik Ilves aasta algul kaeblikult ja pateetiliselt ühel üle-eestilisel leinatalitusel.

Isand Ilvest sundisid tollased olud nii vabas Euroopas kui ka raadiojaamas Vaba Euroopa sööma Luure Keskvalitsuse rasvaseid ja priskeid pirukaid ning peale rüüpama Münchenis pruulitud õlut. Ja palk oli kah mitte rublades, vaid Lääne-Saksa markades. Aga see õlu oli tõesti jumalik! – kinnitas mulle tolleaegne Ilvese alluv Riho Mesilane isiklikult.

Meie siin talusime okupatsiooni kuidagi vastikumalt. Rublade eest toiduhankimine läks lõpupoole päris kasinaks ja õnn oli seegi, kui kuumal suvepäeval õnnestus kusagilt hankida poolsooja kirbet „Zhiguli" õlut. Olime ju Ilvesest erinevalt siinse „paradiisi" traataia taga tema „vaesed sugulased".

Tule ikkagi taevas appi – Ilves okupatsioonitingimustes!

Oskab alles see mees ennast siduda sündmuste ja oludega, millega polegi tal mingit pistmist. Igatahes meenuvad Kanada eestlasest kupletisti Olaf Kopvillemi lauluread: „Ta juubilaril palju sõnu pühendas, nii osavasti ennast tema tegudega ühendas."

Igatahes presidendilt ootaks edaspidigi niisuguseid sisukaid ja põhjapanevaid sõnavõtmisi ning enda sidustamist kasvõi näiteks maailmaloomise jumaliku protsessiga.

Viinavabrikukorstnad huugama!

Innustugem selles tegevuses justiitsminister Rein Langi positiivsetest signaalidest, et viinamüügiaegade piiramine on totrus, sest viin on ju toiduaine. „Mis kahjulik?" imestas Lang telekanalites. „Ka sealiha on kahjulik, aga selle müügiaegade piiramist ei nõua keegi." Õige!

Detsembrikuu keskpaiku kinnitasid Euroopa Liidu põllumajandusministrid uue regulatsiooni, mis lubab, et viin võib olla valmistatud millest iganes, peaasi et selle tooraine nimetus on sildil kirjas.

Teatavasti 70% Euroopas toodetavast viinast ja 65% selle tarbijatest on Soomes, Rootsis, Taanis, Baltimaades ja Poolas. Oleme jälle esimese seitsme seas! Nüüd aga hakkavad jumal teab millest tootma viina veinimaad Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania jt.

Kui Eesti tahab endiselt viinakonkurentsis püsida, tuleb laiendada haaret. Mäletame, et suur hulk Pärnu inimesi sai surma puupiiritust juues. Nüüd oleks meil auasi, lähtudes Euroliidu direktiividest, hakata tootma mittetapvat puuviina, mis võiks kanda meelisnime Taburetovka. Puitu ja puidujäätmeid on meil ju nõrkemiseni.

Konkurents rahvusvahelisel viinaturul muutub üha karmimaks. Väidetavalt valmistatavat meie rahvusviina „Viru valge" Ameerika piiritusest. Loodetavasti oleks järgmiseks etapiks pärast Euroliidu õnnistust võimalik toota siinmail ka arbuusiviina, tomativiina, kabatshokiviina, mandariiniviina, banaaniviina jmt. Tuleb ju poodides realiseerimisaja ületanud kraamist ikkagi kuidagi kasumlikult vabaneda! Seda peaksime ju imehästi oskama.

Autodest tuleb lahti saada

Jõulukuu alguses andsid keskkonnaühendused „Keskkonnakirve" tiitli Tallinna linnale. Etteheite aluseks oli väide, et linn on üleliia autostunud.

Preemiaid jagada on imelihtne, aga kus on ettepanekud olukorra parendamiseks – autohulga vähendamiseks?

Siinkohal pakukski keskkonnaentusiastidele kaht võimalust olukorda muuta.

Kõigepealt – Tallinnas tuleks paduliikluse leevendamiseks kasutada Ceausescu meetodit. Nimelt rakendas Rumeenia diktaator liiklusolude parandamiseks Bukaresti linnas dünamiiti ja buldoosereid. Kõik majad ja ehitised, mis aktiivsele autoliiklusele ette jäid, tõmmati-lükati buldooseritega kokku või lasti kõmmdi! õhku. Ja nii valmisidki tema pealinnas mitmerealised automagistraalid.

Meilgi võiks läbi Toompea ja vanalinna panna kulgema kuni 8-realised magistraalid Balti jaamast lennujaama ning suurtesse pstlemiskeskustesse. Tekiks ka ruumi kümnete tuhandete autode parkimiseks. Milleks meile seda sajandeid vana kivimajarämpsu, kui kogu maailm ehitab kauneid klaasmaju?

Teine meetod, mille alusel saaks vähendada autode arvu Tallinnas, on rohkem jalakäijasõbralik. Nimelt tuleks tuua Prantsusmaalt, kõigepealt aga Pariisist lõunamaisi kogenud autopõletajaid. Mõne päevaga on nad võimelised hävitama sadu autosid. Paar-kolm mölluööd – ja meie autostatus olekski tunduvalt väiksem. Ning poleks enam ka neid inimesi, kes tahaksid oma autosid tänavatele ja jalakäijate jaoks mõeldud kõnniteedele parkida. Esimesel korral võiks sisse tuua paar praamitäit autopõletajaid. Peale protesteerimistööd saadame nad, mõistagi tasustatult, tagasi ja toome sisse uue satsi. Samal ajal tuleks muidugi politsei ja armee valve alla võtta bussi-, trammi- ja trollipargid, sest moodsa aja „masinahävitajad" võivad sattuda edusammudest peapööritusse ega suudaks enam pidurduda.

Nii lihtne see autostuse regulatsioon ongi, lugupeetud keskkonnaühendused! Häid valikuvõimalusi teile!


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (11)