Naabrimees teisel kaldal - Soome 90

ENN ANUPÕLD,      05. detsember 2007


Kahe väikese rahva ja riigi iseseisvumine langevad peaaegu ühte. Soome iseseisvuse 90. juubelit tähistame homme ja meiegi juubeliaasta on alanud. Oleme nii erinevad ja samal ajal nii sarnased. Oleme ühekandimehed siin suure Euroopa äärealadel. Oleme metsarahvas – mets on meid päästnud ikaldusaastatel, pakkunud varju ja kaitset sõdades, aidanud uuesti jalule tõusta.

Nii on see kestnud aastatuhandeid. Ja ikka on olnud kusagil kaugel ja kõrgel mõni kuningas või keiser meid valitsemas. Need mehed pole kunagi mõistnud soomlaste ja eestlaste tahtmist ise siin maailmas seista ja ise otsustada. Suured riigid kahtlesid üsna kaua ka pärast Euroopa kaardi segilöönud Esimest maailmasõda: pole suutelised, ei saa hakkama, liiga väikesed... Tänaseks on see minevik. Seisame maailmakaardil, lipp lehvib, ja oma maa asju otsustame suurelt jaolt ise.

Soome pikk iseseisvumislugu

Soome iseseisvumise lugu on pikk ja keeruline, aga hämmastavalt ühesuunaline ja sihikindel. Nad hakkasid iseolemise vundamenti laduma juba siis, kui meil kehtis veel pärisorjus. Aeglaselt ja rahulikult tehti seda võimsa Vene impeeriumi rüpes. Veel enne Austerlitzi lahingut 1805. aastal ja enne 1815. aasta Viini kongressi.

Polnud ühtegi korralikku alusmüürikivi – soomlased toetusid vaid uue valitseja, Vene keisri Aleksander I ühele lausele. Oma kõnes seisustele väikeses Porvoo linnas 1809. aastal tõstis keiser soomlased samaväärselt teiste rahvaste hulka. Keiser ei andnud mingeid lubadusi autonoomiast või omariiklusest. Suur Venemaa oli endaga liitnud tüki endise suurriigi Rootsi territooriumist, ja seal elasid nüüd Vene keisri alamad. Aga see tükk oli nii suur ja magus, et edaspidi imperaatori ametlike tiitlite loetellu lisandus Soome suurvürsti aunimi ning Helsingisse saadeti uusi alamaid valitsema kindralkuberner. Kuid soomlased muudkui ladusid omal tasasel ja vaiksel moel tulevase oma riigi alusmüüri. On lausa poliitiline müstika, mida samm-sammult tehti impeeriumi pealinna Peterburi külje all.

Meie sõdisime Mahtras ja Pühajärvel, kui üle-lahe-naabritel otsekui iseenesest hakkas kujunema oma postiteenistus, tulid oma raha, tollipiir, sõjavägi, Senat, parlament.

Praktiliselt oli enne tsaaririigi kokkuvarisemist peaaegu valmis loodud omaette riik riigis, kus olid oma seadused. 1905. aasta revolutsiooni järel leidsid selles suurvürstiriigis varju revolutsionäärid lähedalt ja kaugelt. Sinna läksid Konstantin Päts, Friedebert Tuglas ja paljud teised.

Kadedusväärselt hea naaber

Soomel oli meiega võrreldes pikk edumaa riigi- ja seadusloomes, kodanikuühiskonna kujundamisel, kohaliku omavalitsuse võimaluste ja vastutuse määritlemisel. Ja on ka täna. Soomes möödasaadetud pagulusaastatel süvenes Konstantin Pätsi veendumus Soomest kui meie esimesest eeskujumaast. Siit sai alguse teda kogu elu saatnud kinnisidee ühes või teises vormis Eesti–Soome liitriigist. Soome ja Eesti lahutamatust seosest on kõnelnud ja kirjutanud meie kultuurirahva suurmehed Gustav Suitsust Jaan Krossini.

Minu vanad läti ja leedu sõbrad on olnud lausa kadedad, et meil on selline naaber nagu Soome. Neil on õigus. Selles heas naabriga läbisaamises on nii palju põhjusi, et võimatu oleks neid kõiki üles lugeda. Siin on keelesugulust, ühist ajalugu ja võitlust iseseisvuse eest, meelelaadi, Põhjala ilmastikku, sajanditepikkust kaubavahetust sõbrakaubanduse silkudest-kartulitest piirituseveo ja vanade Ladadeni ning palju muud. Me pole ühtki pala maad naabritelt viinud – meilt on võetud Karjala ja Setumaa.

Tehkem tööd iseseisvuse heaks

Poliitikute asi on pidada patriootlikke pidukõnesid – see on nende töö. Ent kõige olulisem on tavaliste inimeste tehtav, see rohujuure-tasand. Arvan, et kogu Euroopas, aga võib-olla kogu maailmas pole kaht naaberrahvast, kes nõndaviisi suhtlevad. Tuhandetel eesti peredel on oma sõbrapere Soomes. See on meie rahvaste kokkuhoidmise alus.

Soomlasi on täna üle 5 miljoni. Olen oma ajakirjanikuaastatel Soomes arutlenud paljude soomlastega iseseisvuse tähendusest. Nüüd juba manalateele läinud Kalevi Sorsa arvas nii: „Kui mõelda, siis inimene asetab end maailma ja ellu. Esmalt ehk perekonna kaudu. Mõnel maal ehk ka suguvõsa kaudu. Kuid Soomes on suguvõsa tähendus ühistest algusaegadest lähtudes muutunud ja vähenenud. Pere kõrval on rahvas, kelle kaudu liidetakse end maailma ellu. See on minule iseseisvuse tähendus uues olukorras, kui piirid kaovad ning riiklikud märgid ja sanktsioonid piirilt kaovad. Nüüd tähtsustubki rahvuslik ja kultuuriline iseseisvus, majanduslik iseseisvus, vaimne sõltumatus – sellised mittemateriaalsed seigad.

Mida iseseisvuse heaks teha saab? Kõigile tulevad loomulikult meelde tähtsad ja dramaatilised asjaolud, kui iseseisvust kaitsti, relv käes. Soomel on küllalt neid kogemusi. Ent vähemalt sama tähtis on ka iseseisvuse heaks töötegemine – iga päev, argiselt. Sealt tuleb see kindlus, mille najal võib selliste väikeste rahvaste, nagu meie ja teie, areng toimuda rahvuslikul alusel."

Palju õnne, veljet suomalaiset!

Igal eestlasel on oma kuvand hõimuvennast soomlasest. Need võivad olla vägagi erinevad. President Kekkonen, vana ajakirjanik ja kolumnist püüdis ka presidendina võimalikult paljudele saadetud kirjadele vastata. Kord kirjutas talle koduperenaine Lapimaa pealinnast Rovaniemelt. Ta arutas teemal, et milline inimene see soomlane õieti on. Kekkonen pakkus talle vastuseks luuletaja Jorma Etto luuletust pealkirjaga „Soomlane on selline". Kekkonen lisas: „Siin on nüüd küll öeldud vist kõik, mida seekord soomlasest võiks öelda."

Mõned aastad tagasi palusin selle lühikese luulenägemuse Ellen Niidul ära tõlkida:

Soomlane on selline,
kes vastab, kui ei küsita,
ja küsib, kui ei vastata,
ega vasta, kui küsitakse.
Selline, kes eksib teelt,
hüüab ja hõikab kaldal
ja vastaskaldalt hõikab vastu teine samasugune.
Mets kaigub ja kajatab, hongad humisevad.
Sellisel soomlasel on alati olemas sõber,
ei ole ta iialgi üksi.
Ja see sõber on alati soomlane
ning soomlast ei lahuta soomlasest miski.
Kui ainult surm ja politsei.

Täna ka meie, eestlased, hüüame ja hõikame siin Soome lahe lõunakaldal: „Palju õnne, veljet suomalaiset!" Ka meid ei lahuta Soome laht ega miski – välja arvatud luuletuses need kaks viimast.

[fotod]
FINLANDIA-TALO: Aastast 1971 on arhitekt Alvar Aalto loodud superhoones toimunud Euroopa tähtsamaid konverentse ja suurkontserte.

HIIDTAIES KESK PEALINNA: Selle Soome iseseisvuse ja rahvavõimu monumendi kavandas Johan Sigfrid Sirén. Eduskunna hoone avati 7. märtsil 1931.

KEISER TULI: Aleksander II saabus 1863. aastal isiklikult avama Soome valtiopäivä istungit.


HELSINGI TOOMKIRIK SENATI PLATSIL: Siin seisab ausammas keiser Aleksander Teisele, kellele soomlasest tänini tänulikud on.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)