Reeturid ja lihtsameelsed.

Herbert Vainu,      06. oktoober 2004


Veel 1944. aasta valikutest.

Kui analüüsime üht ja sama nähtust erinevatest vaatepunktidest, võime saada erineva, otse vastaka tulemuse.
Selle lihtsa postulaadi tõestuseks tooksin näite Eerik-Niiles Grossi artiklist "Pantvangikriis Toompeal" (18. septembri Postimees). Loo iva on algul suures kirjas välja toodud: "Mulle ei tule meelde ühtegi seika ühestki Euroopa riigist, kus iseseisev valitsus lausa õigustab oma kunagiste kukutajate ja mõrtsukate mälestusmärgi säilitamist."
Loogiline järeldus on absoluutselt selge – tegemist on reetmisega. Ja puudutab see Partsi valitsuse käitumist Lihula kriisis. Nimetaksin seda puhtjuriidiliseks lähenemiseks.
Kuid sündmusi võib ju käsitleda ka teisest, reaalpoliitilisest vaatenurgast. Olukord 1918.–1920. aastail ja 1944. aastal oli absoluutselt erinev. Varem oli kogu äsjaloodud Nõukogude Liit nõrk ja kodusõjast kurnatud. Koltšak idas, Denikin Lõunas, Judenitš koos Eesti vägedega Läänes. Eestlastel oli reaalseid eeldusi riik saavutada. Neil, kes toona võitlesid, nende hulgas ka minu isa, on tõesti põhjust end nimetada vabadusvõitlejateks.
1944. aastal oli kõik teisiti. Stalingradi all näitas tugevalt relvastatud Nõukogude armee oma võimsust, piirates sisse ja hävitades mitu Saksa diviisi. Nõukogude armee oli sealt alates pealetungil. Sinimägedes võidi ju sõdida kangelaslikult, kuid selge oli, et pealetungijatel jätkub küllalt jõudu Eesti vallutamiseks. Ei liitlastele ega sakslastele võidud kindel olla. Nad lähtusid oma strateegilistest plaanidest ning lõpuks jätsidki Eesti väeosad saatuse hooleks.
1918.–1920. aastail abistasid Eestit teatud ulatuses Antanti riigid. 1944. aastal olid Antanti riigid sakslaste vaenlased ja koalitsioonis Nõukogude Liiduga. Eestlaste liitlane oli ülinatsionalistlik Saksamaa, kelle kaotus paistis juba üsna kindel. Ja isegi võidu puhul kavatsesid aarialased Eesti soomeugrilased kodumaalt ümber asustada ja lõpuks rahvusena hävitada. Umbes nii, nagu nad käitusid siin juutidega. Kas eesti meestel oli vaja pikas perspektiivis selle plaani elluviimisele kaasa aidata, pealegi kogu maailmas vihatud SS-mundris?
Targem tundus ilmselt metsa pageda. Kes tundis end nõukogude korrast ohustatuna, pidi Rootsi või mujale põgenema.
Nii et konkreetses ajaloolises situatsioonis, juriidilist külge kui vähemtähtsat kõrvale lükates olid need, kes sõdisid, olukorda mitte eriti sügavalt hinnanud ja käitusid tegelikult lihtsameelselt. Nad tõid endale ja oma sugulastele vaid õnnetust kaela.
Niisama lihtsameelne oli olnud ka Eesti välispoliitika 1939. aasta suvel, kui midagi ei tehtud, et mõjutada kuidagi Inglismaa-Prantsusmaa-Nõukogude Liidu läbirääkimisi meile eduka lõpu suunas, säilitada Eestis piiratudki iseseisvus ja seada Hitler olukorda, kus ta vast poleks julgenudki alustada maailmasõda. See passiivsus ja absoluutse neutraliteedi rõhutamine sõja jalgu jääda ähvardavas riigis osutus veel ebaõnnestunumaks kui Hollandi ja Belgia puhul.
Mälestusmärk punasõdurile on aga kaudselt ka mälestusmärk antihitlerlikule koalitsioonile, kes vabastas maailma natslikust hullusest. Mõistetav, et USA diplomaatia tunneb muret Lihula sündmuste pärast.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)