Nädala juubilar ANDI MEISTER 70

Eesti on juba selline väikene maa, et kõik inimesed on omavahel kas sugulased või koolivennad-kooliõed või siis lihtsalt sõbrad-tuttavad. Noh, hullemal juhul tuttavate tuttavad. Andi Meister on näiteks minu jaoks onu või, õigemini, endine tädimees. Võite väita, et tädimees, pealegi endine, polegi mingi sugulane, kuid uurides Eesti Vabariigi omandireformiga seotud seadustikku võib otseseks sugulaseks ja pärijaks olla mitte lihtsalt tädimees, olgu või endine, vaid isegi naabri musta lehma lellepoeg.

Niisiis, pean Andi Meistrit oma sugulaseks ja kuigi me pole kõvasti üle veerand sajandi kohtunud, mäletan teda kui äärmiselt tasakaalukat, sõbralikku ja ülimalt intelligentset inimest – tõelist meistrit.

Kui Andi Meister 1990. aastate esimesel poolel poliitikasse läks, oli see minu jaoks väga suur üllatus – olin arvanud, et poliitikud on teistsuguse iseloomuga. Minu nägemuse järgi oli Andi Meister selleks liiga tagasihoidlik ja vaikne inimene, pealegi tundus mulle, et poliitik peaks olema paindlikum ja mitte nii printsipiaalne kui tema mulle paistis olevat. Arvasin siis, et ju olin temas lihtsalt eksinud – polnud me ju nii lähedalt tuttavad.

Meister oli lootustandev poliitik ja mitte miski ei ennustanud tema kiiret lahkumist riigitüüri juurest. Meister oli, erinevalt paljudest teistest ministritest, peale kõike muud ka veel oma ala asjatundja – Meister oli meister. Aga siis juhtus kogu eesti rahva jaoks kohutav sündmus – teel Tallinnast Stockholmi hukkus 28. septembril 1994 parvlaev „Estonia“, viies endaga merehauda 852 inimest.

Mis edasi sai, on vast kõigil hästi teada: Andi Meistrist sai esimene „Estonia” hukku uuriva komisjoni esimees. Tagatipuks sain aru, et ma polnudki temas eksinud.

Nimelt leidis Meister, et uurimiskomisjoni töös esinevad suured puudujäägid, et paljud „faktid“ on fabritseeritud ning esile upitatud eelkõige selleks, et uurimist laevahuku tegelikest põhjustest aina rohkem eemaldada. Sellest ei saanud ta vaikida, ning üllitas hulgaliselt vastamata küsimusi ja tõsiseid kahtlustusi sisaldava teose „Lõpetamata logiraamat”.

Üllitis tekitas meie ühiskonnas tõelise plahvatuse ning ametlikud ringkonnad hakkasid Meistrit vaat et vaimuhaigeks ja paranoikuks nimetama. Tema kahtlustused naerdi küll kõva häälega välja, kuid oma mõtetest Meister ei taganenud.

Tema kiire ja lõplik poliitikast lahkumine oli järjekordseks suureks üllatuseks. Vägisi on jäänud mulje, et mingid jõud vihjasid Meistrile: kui sa, onkel, väga kiiresti ja väga kaugele ei kao, võid sa lõplikult ära kaduda... Et ega ebamugavate poliitikute likvideerimine nii väga keeruline olegi. Pealegi, kui arvestada seda, millise kiirusega kadus poelettidelt „Lõpetamata logiraamat”. Muide, kurjad keeled räägivad, et see korjati müügilt ära.

Täna esitavad ebameeldivaid küsimusi parvlaeva „Estonia” hukuga seonduva kohta veel teisedki poliitikud, kuid tundub, et nüüd ei ole need küsimused enam teab kui ohtlikud. Laevahukust on möödas juba 14 aastat, vrakk on kenasti „sarkofaagis“, nii et igasugu katsed asjasse selgust tuua pareeritakse vihjetega, et küsimuste esitajad püüavad lõigata vaid poliitilist profiiti või on ülielava fantaasiaga küllalt tasakaalutud inimesed, kes kannatavad vandenõumaania all ja on muidugi absoluutselt ebapädevad. Ühesõnaga, ei ole need hüüdjad hääled kõrbes enam teab kui ohtlikud. 14 aastat tagasi aga olid ohtlikud.

Nagu kirjutas 2006. aastal „Maalehes“ Sirje Niitra, on Andi Meister ennast „Estonia“ teemast täielikult eemaldanud, peab pensionäripõlve ja tegeleb kodukoha ajaloo uurimisega.

Kui eemaldunud, siis eemaldunud. 70-aastane mees peab saama rahus elada ja tegelda sellega, mis talle huvi pakub. Tean, et Andi Meister ei soovi mitte mingit tema nimega seonduvat meediakära. Soovib, et teda üldse mitte meelde ei tuletataks.

Võtan selle soovi rikkumisega seotud vastutuse täielikult enda peale.

Onu Andi, soovin Sulle kogu südamest palju õnne ja kinnitan, et inimesed ei ole Sind unustanud!

IVARI VEE

Jaga |