Pean Ain Seppikut südamlikuks ja vastutulelikuks inimeseks

Mati Jakson,,      05. veebruar 2003


Mõistagi ei ole ma viibinud nõukogudeaegsete kohtuprotsesside juures, kuid KGB poolt fabritseeritud tegusid peaksid laiema silmaringiga inimesed, eriti ajakirjanikud, teadma küll. Kahjuks võib sageli kohata kirjutisi, mille tõepõhi on küsitav. Ilmselt tähendab sensatsiooni (ÕS-i järgi kõmu, kõmuline sündmus) avaldamine mitte üksnes valimiste-eelset "külma kodusõda" eri erakondade vahel, vaid ka suurlehtede läbimüüki. Seda enam, et mitmeid väljaandeid ei juhita Eesti Vabariigist. Seepärast võib vahel täheldada isegi Eesti orientatsiooni kaotsiminekut.
Kuna süüdistus tõstatati enne valimisi, siis meenub koheselt vabariigi presidendi Arnold Rüütli pöördumine rahvusliku leppe kohta. Tõsi on ka see, et me kõik pärineme nõukogude ajast ja olime sunnitud oma tööülesannete tõttu mõneti järgima tollaseid seadusi. Paljud püüdsid seda teha nii, et tema töö läbi rahvuskaaslased ei kannataks. Inimestele, kes töötasid tollal juristidena, ei antudki sageli võimalust ettesöödetud materjalidega tutvumiseks.
Nii mõnigi kord oli tollal üliraske aru saada, kas süütegu vastas tegelikkusele. KGB ametnikud olid ju erikoolituse saanud spetsialistid. Harimatute agentide soperdised olid küll läbipaistvamad, kuid need töödeldi enne "spetsialistide" poolt, kui uurijatele või kohtunikele üle anti. Kuna levitasin ise lendlehti Eesti riigi rajaja ja esimese presidendi Konstantin Pätsi 100. sünniaastapäeval, kutsudes rahvast üles tähtpäeva vääriliselt tähistama, võin kinnitada, et noorena ei kasutanud minagi piisavalt läbimõeldult tegevusprogrammi. Õnneks ei jõudnud minu materjalid KGB kaudu juurdlusorganiteni, kuid kannatada tuli siiski.
Kuna tunnen Ain Seppikut aastaid, siis saan teda iseloomustada kui sõbralikku ja abivalmis inimest. Paljudele tähendab edutamine suurt karjääri - mõni neist läheb isegi oma ameti tõttu uhkeks või tähtsaks, siis Seppiku kohta seda öelda ei saa. Sageli elab ta kaasa lihtinimeste muredele, kolleegidest ja erakonnakaaslastest rääkimata. Siseministri amet vajab vast kõige enam rangust ja nõudlikkust alluvate suhtes. Kuid ka selle vastutusrikka ameti juures on Ain Seppik jäänud ennekõike inimeseks selle sõna parimas tähenduses ja alles siis ametnikuks. Ma pole märganud, et talle usaldatud võim oleks mehe tõekspidamiste, inimlikkuse ja korrektsusega vastuollu läinud.
Autori joonistus

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)