Jänkid otsustavad, kuidas peame elama

Olin täna lastehoius abiks ja kõndisime väiksekestega linnavahel, kui algas jänkide möirgekarussell, mis oli tavapärasest palju võimsam. Lendavad peletised olid selgesti nähtavad. Nad tiirlesid üksteise sabas või sööstsid risti-põiki. Lapsed muudkui näitasid sõrmedega taeva poole ja nõudsid selgitust. Müra oli kõrvulukustav, üksteisega rääkida ei saanud. Ja kuidas olekski võimalik tittedele selgitada, et „head onud“ peavad „heidutama“ (naeruväärne sõna!) Venemaad, aga selle asemel hirmutavad eestlaste lapsi? Kas tõesti ei ole võimalik õppusi korraldada kusagil mujal kui linna kohal? Nähtavasti peab linna hästi tundma õppima, et vajaduse (või soovi?) korral see maatasa teha (heidutamiseks?).

Lapsed läksid nii närviliseks, et olime sunnitud nad tuppa viima, kuigi lõunani oli veel aega. Põlisrahvas pugegu peitu, kui võõrväed laiutavad! Huvitav, kas sügisel tulevad ka koolide töös katkestused, kui jänkide trall pihta hakkab?

Iga halva mängu juures tuleb otsida ka häid külgi. Hea on see, et USA väes on piisavalt palju mustanahalisi. Nägin neid, kui nad osalesid Rakvere päeval ajaloolises etenduses. Nende kohta juba mitte keegi ei julge öelda, et „kui on must, näita ust“, sest see oleks riigi kaitsevõime õõnestamine ja seeläbi kuritegu.

Eesti peab endale kaitsjad värbama ookeani tagant, sest Euroopa riikidel on omaenda julgeolekuga nii palju tegemist, et Eesti jaoks neil võhma ei jätku.

Hirm mustanahaliste immigrantide ees on sõjahüsteeriat peavoolumeedias mõnevõrra vähendanud ja see hirm võib olla isegi põhjendatud, kui vaadata päevauudistest, et isegi Prantsusmaa ja Inglismaa ei tule immigrantide laviiniga toime. Kuidas siis suudaks väike Eesti nii suure probleemiga hakkama saada?

Peavoolumeedia on suutnud meid veenda, et kõik meie jõupingutused peavad olema suunatud sõdimisele Venemaa vastu. Aga see palavalt ihaldatud sõda võib lükkuda ebamäärasesse tulevikku ja ennem jõuavad lõunapoolsed immigrandid Eesti üle ujutada, nagu nad on juba teinud Euroopa suurriikidega.

EEVI GEIDIK, pensionär Rakverest, 30. juulil

[fotoallkiri]

LENNUKITE KÜNNIVAOD ei jää taevalaotusse kuigi kauaks ja neid pidevalt värskendatakse. Olid ajad, mil öösiti tegid Tartu- ja Võrumaa külakoerte hirmuks harjutussõite rasked pommikandjad. Mõni eakam ehk mäletab kõrvavapustusi, mida põhjustasid Tallinnas üle Nõmme madalalt lennanud esimesed punatähelised reaktiivhävitajad – tollane karm sõnum vastuseks sõjaõhutajaile. Nüüd kuuldavasti kavatsetavat hakata Eesti kohal tegutsevate turvarlennukite hulka kahandama.

Jaga |