Kodu-Eesti ja Välis-Eesti erinevaid ajalookäsitusi

Vello Helk,      12. juuli 2006


Vello Helk: Leinapäeva tähistamise muljeid
Lühendatult ajalehest Vaba Eesti Sõna (21. juuni).

Vt ka Malle Salupere, „Harimatuse mõrud viljad". Kesknädal, 14. juuni.

Provalovil [Venemaa suursaadik Eestis] polegi vaja otsida ajaloolasi kaugelt, ka Eestis seavad mõned purjeid idatuule järgi.

Malle Salupere isa, II klassi Raudristi kavaler, kes sai sõjatribunalis 20+5, hukkus juba 1945. aastal Norilskis ja tema ise küüditati perega 1949. aastal. Tütar lunastab isa patte ja kirjutab ajalugu, mis on ENSV-aegse uus versioon. Oma leinapäeva Kesknädala-artiklis "Harimatuse mõrud viljad" väidab ta, et oleme oma ajaloo taandanud kunstmütoloogiaks, millesse paljud kirglikult usuvad, sama kirglikult fakte eirates. Tema arvates ei tunnistaks mitte ükski rahvusvaheline kohus Eesti vägivaldset okupeerimist 1940. või 1944. aastal, vaid kasutaks meie parteipoliitikute viimaste aastate lemmikväljendit „juriidiliselt oli kõik korrektne".
Aga mis toimus 17. juunil 1940? Salupere loogika kohaselt ei okupeerinud ju Saksamaa 1939. a. märtsis Tshehhoslovakkiat. Kui ta jätkab: "Eesti liideti N.Liitu 1938. aasta valimisseaduse alusel valitud Riigivolikogu „palvel"ja president Pätsi „õnnistusel", unustab ta, et 14.–15. juulil 1940 toimunud nn. Riigivolikogu valimistel rikuti jõhkralt valimisseadust. Mingist "juriidilisest korrektsusest" ei saa nende valimiste puhul küll rääkida. Kuhu jäi Riiginõukogu? Kõik Eesti Töötava Rahva Liidu vastaskandidaadid peale ühe kõrvaldati. Valimistulemusi võltsiti, rahvast peteti jne.

Salupere arvates ei põhinenud Eesti Vabariigi 50 aastat kestnud inkorporatsioon Nõukogude Liitu vaid Stalini–Hitleri salalepingul, vaid see fikseeriti USA presidendi Roosevelti, Suurbritannia peaministri Churchilli ja N. Liidu liidri Stalini kokkuleppega. Ta jätkab: "Nimetatud lepetele tugineb kogu sõjajärgne poliitika, eelkõige aga kõigi Euroopa riikide osalusel sõlmitud Helsingi lepped sõjajärgsete piiride puutumatuse kohta." Kui USA Kongressis ratifitseeriti Helsingi lõppakt, siis lisati sinna lisaklausel, et see ei ole käsitletav Balti riikide N.Liitu inkorporeerimise tunnustamisena.
Salupere püüab kogu aeg venelasi puhtaks pesta ja õigustada, näiteks ka väites, et Eestis ei hävitanud mälestussambaid mingid venelased, vaid ikka ülipüüdlikud eestlased, kes alati olid ka küüditamise eesotsas. Samal ajal kaitseb ta Pronksmeest, aga neil meestel, kes meie inimesi vagunitesse loopisid ja nagu loomi tapsid ja küüditasid, oli seljas sama munder. Võib-olla leinab ta ka seda, et tal ei õnnestunud vabadustahet alla suruda ega hävitada? Salupere ei paista ka seda hindavat kuigi kõrgelt, mida oleks tema Norilskis hukkunud isa selle kohta öelnud?

Andestamisele ja leppimisele kutsub eelkõige võitja pool –"vabastamise" tulemusena siia jäänud venekeelsed okupandid/kolonistid ja nende järeltulijad ning endise kompartei nüüd erinevatesse parteidesse jagunenud liikmed. Vallutaja kutsub endale andestama?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (18)