Kui strateegia jätab lahtiseks…

Rio de Janeiro 1992. a. ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsil vastu võetud maailmastrateegia Agenda-21 sedastas, et keskkonna pideva halvenemise peateguriks on mittesäästev tootmine ja tarbimine, mille vastu on vaja rakendada elukvaliteedi kriteeriume, mis seavad esikohale vaimseid väärtusi, mitte asjade omandamist.

Eestis on keskkonnastrateegia teguriteks kuulutatud väliskeskkond, siseruum, toit, suplusvesi, jääkreostus ja turvalisus, kuid kõrvale on jäänud elulaad, mis (Maailma Tervishoiuorganisatsiooni WHO andmetel) määrab üle 50% indiviidi tervisest, samas kui tervishoiukorraldusest  oleneb vaid kümnendik. Elulaad hõlmab inimtegevuse väga laia spektrit alates töökorraldusest, puhkusevõimalustest, elamistingimustest, suhtlemisest kodus ja väljaspool kuni sotsiaalsete tagatisteni ja ka n-ö olukorrani riigis. Nii et inimeste tervise aluseks olev elulaad on põhiliselt määratud igaühe väärtushinnangutega, aga ka riigielu korraldavate isikute ja erakondade suhtumisega.

Eesti keskkonnastrateegiat seadev „Keskkonnategevuskava aastani 2013“ säästvat arengut toetava hariduse alal mingeid meetmeid ei sisalda. Traditsiooniliselt on ette nähtud  võitlus inimtegevuse halbade tagajärgede vastu, aga sellist tegevust põhjustavate väärtushinnangute muutmist ette ei nähta.  Nende mõjustamine on palju keerukam ja aeganõudvam kui maastikukaitse, kliima turvalisuse või keskkonnakorralduse meetmed, kuid just see on püsivaid tulemusi tagav tee.

Kasumi kiiret saamist taotleva majandustegevusega kaasnevad tervist säästva keskkonna kadumine, ebatervislikud tarbimisharjumused, läbimõtlemata maakasutus. Probleemid peituvad liberaalse turumajanduse poolt peale sunnitavas tarbijalikus elulaadis, majandusringkondade ülevõimus, kui kohalikud omavalitsused maakasutust määravad, majandusringkondadest  sõltuva meedia ohjeldamatus tarbimispropagandas.

Valdavalt on strateegilisest tegevuskavast puuduvate probleemide  lahendamine või järelevalve nende üle  maavalitsuste käes. Väärtelupaikade säästmiseks oleks vaja täiendavalt riigile tagasi osta eramaid või kaitsekavade abil takistada maade fragmenteerumist. Rannikualade kinniehitamise takistamiseks tuleks tugevdada kontrolli omavalitsuste planeerimistegevuse üle. Pidurdama peab linnade isevoolset valgumist põldudele ja linnade elamualade areng olgu suunatud  piki ühistranspordiliine, mitte aga nõudma eraautode soetamist. Tuleb  tagada, et ohtlike veoste vedajad kindlustaksid võimalikud keskkonnaohud mitte ainult oma firma huvides, vaid täismahus, nagu näeb ette seadus.

Vaja on taastada tihe reisijatevedu raudteel. Lõpp tuleb teha  linnades palju kahju tekitanud seaduslikele võimalustele muuta kehtivat üldplaneeringut detailplaneeringute abil. Enam ei tohi lubada  keskkonnamõjude hindamise rahastamist nende mõjude tekitajate endi poolt. Vajame merealadel tegutsemise reeglistikku ning sellist Eesti mandrilava ja merepõhja seadus,t mis muudab sisemere põhja kinnisasjaks.

Seepärast peaks looduskaitse arengukava koostamisele eelnema keskkonnastrateegia korrigeerimine ja oluline edasiarendamine.

EINO VÄÄRTNÕU

MTÜ Hooliv Jätkusuutlik Tallinn

Jaga |