Lugupeetav Mart Laar, miks viimane ohe?

HERBERT VAINU,      24. oktoober 2007


Mart Laar pani oma pikale artiklile 7. septembri Sirbis pealkirjaks „Kommunismi viimane ohe". Kordan seda pealkirja, kuid pisut lühemalt. Mitte sellepärast, et ma niisugust pealkirja loeksin kõige täpsemaks, vaid muhelemisest mõtte üle, et mingit nähtust ühiskonnas võib pidada viimaseks. Ajaloos on palju näiteid, kus mingi nähtus mõnevõrra muutunud kujul uuesti kordub.

Vaid üks näide. Giordano Bruno põletati elusalt tuleriidal, et niisugune karistus jääks viimaseks hoiatuseks inimestele, kes on julgenud Kopernikuse õpetust edasi arendada väitega, et ei Maa ega Päike ole maailmaruumi keskus. Tänapäeval on see ja paljud teisedki väited enam-vähem üldtunnustatud. Ent pole absoluutset kindlust, et nad selliseks jäävad igavesti. Seepärast pole minu arvates tark tegu kasutada keeruliste ühiskondlike nähtuste analüüsimisel pealkirjas sõna „viimane".

Teine oluline moment on, et ühiskonna arenguteede juures valikut tehes pole õige jagada neid absoluutselt headeks ega halbadeks. Lähtugem ikkagi vanasõnast, et pole head halvata ja halba heata.

Küsimus on eri teede heade ja halbade külgede suhtest. Raske on muidugi erinevaid huve ja seisukohti arvestades jõuda täielikule üksmeelele, kuid vähemalt niisuguse põhimõttegi tunnustamine oleks samm edasi.

Muide, Mart Laar oma artikli lõpul läheneb sellele. Kuid üldiselt paistab ta olevat lähtunud vastupidisest seisukohast.

Teine maailmasõda kui ajaloo algus?

Olen põhiliselt nõus, et Eesti lähiajaloo käsitlemisel alustada Teisest maailmasõjast. Kuid minu tähelepanekute kohaselt oli Eestil teiste riikide hulgas (ka Baltimaades) mingil määral erinev koht. Seetõttu oleks täpsema üldistuse leidmiseks vaja olla eriti hoolikas, mitte kalduda ühest äärmusest teise. Näiteks oli eestimaalaste osakaal Saksa armee koosseisus teiste okupeeritud maade elanike arvuga võrreldes suhteliselt suur.

See kajastub mingil määral ka praeguses olukorras. Nii on Eestil ainsana Balti riikidest sõlmimata piirikokkulepe Venemaaga.

Nõukogude Liidu (NL) ja ka hilisemad Venemaa ajaloolased on esitanud mitmeid fakte, et NL tollane juhtkond mõistis: kokkulepe Saksamaaga võib olla vaid lühiaegne. Ka Churchill kirjutas oma mälestustes, et NL püüe tugevdada oma positsioone Baltimaades oli strateegiliselt õige. Samas väidab ta, et Balti juhtide positsiooni lähenemisel Saksamaale vahetult sõja eel võib mõista. Balti riigid ja eriti Eesti teataval määral lähenesid sõjaeelsel ajal Saksamaale, muidugi arvestusega, et jääda absoluutselt erapooletuks lääneriikide ja Saksamaa suhete edasisel teravnemisel. Kuid Balti riigid ei arvestanud, et lõppkokkuvõttes kujuneb sõda võitluseks hitlerliku ja antihitlerliku koalitsiooni vahel.

Hitlerliku agressiooni edukas algus

NL reageeris niisugusele olukorrale ehtsalt stalinlikul rohmakal viisil, mis on õigusega hukka mõistetud. Kuid arvestagem, et hitlerlik agressioon NL vastu 1941. aasta suvel oli alguses vägagi edukas. Pole sugugi kindel, kuidas Saksamaa ja NL vaheline sõda ning üldse Teine maailmasõda võinuks lõppeda, kui Nõukogude väed oleksid saanud asuda vastupanule alles Baltikumist idas. Ilmselt jätab Laar arvestamata, et kahe suure sündmuse puhul Teises maailmasõjas (esiteks – Molotovi–Ribbentropi pakti sõlmimine; teiseks – järgnenud sõjategevus hitlerliku ja antihitlerliku koalitsiooni vahel) oli Nõukogude positsioon täiesti erinev. Laar ei tõsta küsimust, kumb neist sündmustest oli siiski kogu sõjas tähtsam.

Laar alustab artiklit (nagu oma raamatutki) Sinimägedes võidelnud SS-mundrit kandnud eestlaste sõjaliste saavutuste ülistamisega. Kuid ta peaaegu ignoreerib asjaolu, et nad võitlesid Saksa vägede koosseisus ning kui nad Eestist välja tõmmati, langes kokku ka Sinimägede rinne. Samasugune ühekülgsus avaldub mõnel määral ka nende autorite seisukohtades, kellega Laar vaidleb.

Mängides emotsionaalselt eestlaste rahvustundel, jõuab esmajoones Laar ohtlikult lähedale Saksa okupatsiooniaja teisel poolel Eestis levitatud ideoloogiale. Lugegem kas või 1943. a välja antud üle 1000-leheküljelist kahes köites raamatut „Eesti rahva kannatuste aasta".

Moskva viitab SS-ile Eestis

Moskva vastab venelaste rahvustundel mängides samaga. Ta viitab, et mitte ainult Laar, vaid ka valitsus, kelle eesotsas seisab nõukogudeaegne palgaline komparteitöötaja, toetab SS-mundris võidelnud eestimaalasi. Ja Moskva järeldab: praegune Eesti on fashistlik riik. Omamoodi uunikum, sest Saksamaalgi avaldub fashismi hukkamõist reaalpoliitikas.

See mäng kestab praeguseni. Nii tõstavad mõlemad pooled nagu käsikäes jõudumööda rahvusvahelist pinget. See pole olnud otstarbekas mitte kunagi ega ole seda ka praegu.

Eesti võiks hoopiski olla positiivsete globaalsete strateegiate algataja, sest just siinsed aprillisündmused olid uue pingetõusu detonaatoriks.

Efektiivseima kursi väljatöötamine nõuab muidugi pingelist ajutööd. Ei piisa väitest, et meie soovime küll, aga Venemaa ei taha. Jonnaka jõupoliitika eelistajatele tuleb vastandada erinevate strateegiliste kursside plusside ja miinuste arutelu.

Välisprofessorid Eestis räägivad sama, mis Eesti professorid

Samas Sirbi numbris on rubriik Tallinna suvisest mälusümpoosionist, sh intervjuu Virginia ülikooli professori Jeffrey K. Olickiga. Intervjuus on seisukohti, mis minu arvates räägivad paljuski vastu Laari ajalookäsitlusele.

Viitaksin kõigepealt USA professori väitele, et "keerulisi nüansse ei ole võimalik mustvalgelt lahterdada." Kas see ei kehti ka Eesti kohta nii Teise maailmasõja aegadel kui ka praegu? Aga laarlikkuse ülekaalule praeguses Eestis viitab ka intervjueerija küsimus vigade kohta ainult nüüdse Venemaa, mitte aga Eesti poliitikas.

Peatuksin professori vastusel järgmisele küsimusele kommunistide ja fashistide kuritegude kohta. Olick väitis, et tema arvates on tegu „täiesti erilaadsete küsimustega". Ning täpsustas: „/.../ kommunistlikud kuritööd olid suurelt osalt poliitilise iseloomuga. /…/ Aga natside kuritegudes, nende agressiivses rassistlikuses on midagi ürgalgelist ja primitiivset". Seda lugedes meenub üks koht Hjalmar Mäe mälestusteraamatust. Kunagine nn Eesti Omavalitsuse juht loeb iseenda suureks teeneks eesti rahva ees Himmleri veenmist, et eesti keel kuulub germaani keelte hulka. Selleks viitas ta kavalalt paljudele saksa vanasõnadele eesti keeles.

Professor Olick ütleb ka: "Mingisuguseid kuritegusid on iga rezhiim toime pannud." Ka demokraatia nimel. Ning kas ei peaks eeskujuks võtma sõnu tema huvist selle vastu, miks riigid raiskavad tohutuid ressursse eneseõigustusele? Lisaksin omalt poolt: oma ebategude eest vastutuse veeretamisele ainult teiste kaela.

Sirbis on ka kokkuvõte Cambridge´i ülikooli emeriitprofessori Peter Burke'i esinemisest Tallinnas. Selles on juttu nn ebameeldivatest monumentidest teistes maades, kus küsimused on lahendatud ilma pingeta. Need lahendused on üpris sarnased sellega, mida aprillisündmuste eel pakkusid meie oma eesti professorid. Ning mitte ainult nemad.

Valitsus tegutses teisiti. Kas mitte lootuses rahva poolehoidu juurde võita? Teisisõnu, kas isikliku prestiizhi võimalikku tõusu ei seatud kõrgemale rahvusvahelise pinge võimalikust tõusust?

Sirp ei vaja vaimsust?

Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand, kes väidab, et tema lehe peaeesmärk on sisukus, lükkas tagasi ühe minu artikli. Olgugi et selle põhitees „rohkem vaimsust, vähem materiaalset huvitatust" peaks sellele lehele sobima. Laari pika pateetilise artikli ta aga avaldas. Miks nii? Kas ainult sellepärast,et autorist vanatoi on oma elu kõrgperioodil töötanud väliskommentaatorina?

Laar ja Sirbi peatoimetaja on noored ja energilised inimesed, kelle kujunemisaastad langesid ühte murranguga Eesti ajaloos. Nooruslikus uljuses saavutasid nad edu ja pole hakanud oma seisukohti täpsustama. Minul kui pensionil oleval vanamehel on aega küll mõelda, miks minu eluajal on Eesti ajaloo (eriti lähiajaloo) esitamine korduvalt võnkunud väikeste variatsioonidega ühest äärmusest teise. Vast otsiks koos vastust sellele küsimusele ning püüaks välja töötada oma riigi lähiajaloo täpsema variandi?

Noortel on selleks küllalt eeldusi. Sünnipärast intellektuaalsust on neil piisavalt. Kui ainult jätkuks tahtmist oma positsioone pisut ümber hinnata. Loodan, et seegi tuleb, ning juba minu eluajal.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (26)