Valitsuse positiivne programm - töötud riigi abiga riigist välja?

Selline on meie peaministri suhtumine töötuseprobleemi. Ei morjenda poliitkartelli see, et nii palju inimesi on kaotanud sissetuleku ja elavad ahastuse äärel. Peale mõne vastuvooluvõitleja (nemad pole aga tüüri juures) ei tee keegi katsetki probleemi leevendamiseks. Valdadelt on võetud tulubaas, millega saaks hädasolijaid aidata. Enda tekitatud olukorras süüdistatakse meediahaukureid. Mis saab järgmisel aastal, ei oska keegi öelda, ka masusüvendajad ise mitte. Selle asemel, et rahvast aidata, luuakse erakorralisi stsenaariume, kuidas rahulolematuid „nuiadega korrale kutsuda".

Häbi ei ole raasugi

Ei ole tõepoolest au ega häbi. Võim haaratud, omadele kõik võimaldatud. 11 000 töötut olevat töö leidnud! No on alles saavutus! Samas ei sõnagi nendest, kes iga päev töö kaotavad. Või kes tööbörsilt „maha veerevad", kui aastakese seal seisnud. Kas inimene tööd selle aja jooksul leidis, seda andmed ei kajasta.

Mismoodi riigialamad elavad, ei ole tõesti ammugi enam nende asi, kes selleks seatud, et riik toimiks. Kuidas saab eksisteerida riik, kui selline hulk riigis elavaid inimesi tööd otsib? Otsib tikutulega väiksematki eluvõimalust ja ei leia seda vaatamata pingutustele. Ja kuidas leidagi, kui iga väljahõigatud koha peale laekub sadu CV-sid?

Küsigu otsustajad oma nõunikelt, kui ei usu „Kesknädala ebaolulisi infolekitajaid", et olukord on tõesti selline. Kui ilmubki mõni kuulutus, on asutuste personalipreilidel keegi tuttavatest juba valitud. Helistajaile tiliseb mahe vastus „kahjuks valiti keegi teine", kui üldse vastatakse! Tegelikult hekseldatakse kõik lootusrikkad ootajad trumlis puruks.

Kuidas saab mööda vaadata nii suurest tragöödiast!? Tööotsijad on kõik selle riigi alamad. Kellegi emad või isad või pojad-tütred, lapselapsed, lihast ja verest inimesed, kel süda ja hing. Neil on omakorda vastutus kedagi toita, küttearved! Milline aktsiis sumati energiale otsa! Talvel sai igamees üle 1000 krooni kuus aktsiiside pärast vastu pükse.

Rahvaasemikud mingu õige ise tööbörsile

Et nad läheksid ja vaataksid kohapeal, kuidas pilt töötukassas välja näeb. Eelkõige need, kelle meelest polegi töötusega probleemi. Elada tükk aega ilma igasuguse sissetulekuta, sulgedes oma pangaarved, välistades sugulaste abi. Arvelolijaid on tööbörsil üle 15% elanikkonnast, tegelikult on sissetulekuta inimesi poole rohkem. Kui tõesti „antsipp" (nii on tema ristinud  netikommentaatorid) kas või huvi pärast maskeeriks end ära ja läheks börsile, no ise ka ei usuks, milliseks absurdiks on elu muudetud! Kui täiuslikuks groteskiks on seal osatud kogu see tohuvabohu "lihvida".

Mida üks täies elujõus töötu inimene hommikul üles tõustes tunneb? Kus on see kiidetud psühhoabi? Igasugused abipaketid? Ei ole seda abivajajal kusagilt võtta ega rakendada! Nüüd on suured saksad südamerahuga suvepuhkusel, nende pea ei valuta ei riigi ega üksikindiviidi käekäigu pärast.

Stenbocki mehed, selle asemel et koht vabaks teha võimekamatele, tahavad sinna jäädagi. Kas õnnestub neil mingi riukaga võim jälle enda kätte jätta? Kas ei peaks alamad lõpuks ärkama?! Kui ikka kõik töötud ja jalustniidetud, ka siit väljamaale tööle läinud, valimistepäeval nad maha hõikaksid. Kõik need, kes majanduse elustamise asemel paisutavad sise- ja sõjardlusministeeriumi, ostavad kokku tapariistu. Kas meeleheitele aetute maharabamiseks, kui need tänavale tulevad?

Inimene maksab töötuskindlustust, aga abi ei saa

Poleks uskunud, et palju on ka neid, kel pole mingit toetust saada. Mida nemad peavad tegema!? Õhust ja armastusest ju ainuüksi ikkagi ei ela.

Samuti on neid, kellele kohe teatatakse, et ta ei saa midagi. Ei korterihüvitist ega õnnetut miinimumraha.

Näiteks kui oled omal soovil või kokkuleppel läinud. Tegelikult pole see inimene ise tahtnud töölt ära minna, see on olnud talle peale sunnitud „omal soovil". Kuidas on osatud riigis teha niisugune seadusandlus (sätted, lõigud, lõiked, piirangud, reeglid jms), et inimene, kes on maksnud kogu aeg töötuskindlustust, ei saa tagasi midagi, kui ta jääb hätta?!

Edasi tekivad igasugused ootamatused pankadega, kus on tal mingi elukindlustus, leping, otsekorraldus või muu tehing. Pangasätete rägastikus ei oska pangatöötajadki enam orienteeruda.

Ja kui palju on praegu välismaale tööle vahendajate hulgas sulisid! Inimesed tulevad tagasi, raisates ära viimase kopika. Asi on eriti markantseks läinud seetõttu, et meie oma sulid on osanud end välisfirmades Eesti-poolse ülemusena sisse seada. Sealsel omanikul pole vahel aimugi, mida meie bisnisepoisid tagaselja teevad!

Nii et inimesed, olge väga ettevaatlikud, kui midagi ette võtate. Ja riputage internetti need närakad üles (kes ütleb, et teiste petja pole närakas?).

Lootus kaob viimasena

Kui suvi otsas, ajutine töö välismaal lõpeb ja seal ei õnnestu midagi uuesti leida, tuleb üks pereisa või -ema jälle koju tagasi - ja kuhu ta siis tuleb? Jälle tööbörsile. Täieliku töötusega täielises vabas riigis. Vaevalt midagi muutub, selle aja jooksul töötute arv vaid kasvab.

Kas siis aitab euro või? Oo ei, EUR võtab viimase. Siis tuleb hakata solidaarseks juba ka suurepalgalistel, sh Ilvesel endal, meie suurel solidaarsuse sõnujal. Nagu seni on rahvas kinni maksnud igasuguseid priiskamisi, ka presidendi enda eurotalu kommunaalkulutusi.

Nii rabeda lootuse nagu euro ettesöötmine on teadlik kuritegu. Ise teatakse väga hästi, mida see kaasa toob. Elu läheb kindlasti kallimaks. Seda on kogenud riigid, kus euro käibel. Midagi tuleks ette võtta, et eurostumisele piir panna. Kui Saksamaa nüüd korda püüab luua, oma rahvast kaitsta, siis kostab rõkatusi: see ohustavat maailma ja eurot! Mõne tegelase üleilmset sehkendamist ehk tõesti ohustab. Rahajõuride surve nõrgestab kogu Euroopat.

Euro tulles tekivad kindla peale uued veesogajad, kes rikastuvad rahavahetuse käigus. Riigi eesotsas olijad näitavad ise igati eeskuju. Kibekähku tehti endile nii eurokindel palk, ja seda enda arust igaveseks.

Kes avitaks aga Eestimaa tavainimest, kelle sissetulek on pisikeseks kokku kuivanud? Suvel võib unustada, ka rohutirtsuna hüpaskella, aga mis saab uuel talvel - eurotalvel? Võimurid on palmi all, tööpuuduse käes kannatavate inimeste aitamiseks midagi vahepeal ette ei võeta.

Kunagi aastate eest, kui enam mingit lootust polnud, öeldi, et Eestimaale on nõidust vaja. Tookord see aitas. Nüüd tundub seegi asjatu ajaraisk. Keegi ei usu enam nõidusesse ega loodagi, et midagi muutub. Eliit ei taha enam ammu kuulda, mida räägitakse rahvakogunemiskohtades - turul, trammis - ega süüvi inimeste ootustesse.

ANNE RATMAN, ajakirjanik, Ida-Virumaa

[fototekst] 

TÖÖD SÖÖGI EEST!  On 2013. aasta. Veel eile oli valitsusel kama, kas paljudel inimestel on tööd ja süüa. Kui kellelegi siin ei meeldi, sõitku minema - selline oli rahandusminister Jürgen Ligi (pildil) retoorika. Tänaseks on aga ministrid avastanud, et Eestisse pole enam jäänud kedagi, kes neile palka maksaks, ja nad on valmis isegi söögi eest töötama. Pole aga - kellele...

Jaga |