Ühest unustatud mälestusmärgist

Vello Kekki,      24. aprill 2002


Kes kõnnib mööda Toompuiesteed ja tahab suunduda Schnelli tiigi poole, möödub paratamatult mälestussambast, mis äratab tähelepanu vahest sellega, et tema graniitalust ehib mitte eriti kunstipärane grafiti. Samba ette viiv paeplaatidest teerada on loodusjõudude poolt lagundatud. Jääb mulje, justkui kellelgi poleks sellega asja või kui, siis demonstreerimaks ükskõiksust ja põlgust.
Juhtusin minagi ühel päeval sealt mööda minema. Mind peatas vene rahvusest vanaproua ja juhtis mu tähelepanu olukorrale, mida just äsja kirjeldasin. Küsis, kas need inimesed ei vääri austust, kelle mälestuseks see ausammas on püstitatud. Miks ei vääri, nõustusin ma, langenud väärivad alati austust. Mul ei olnud aega lahata kõiki asjade tagamaid, mida arvasin end teadvat, aga püüdsin migrandiprouale vihjamisi mõista anda, et küllap mälestusmärgi mahajäetusel on poliitilised põhjused. Milles ma muide ka veendunud olen.
Paarkümmend aastat tagasi välja antud Tallinna lühientsüklopeedia annab teada, et mälestussammas on pühendatud Eestimaa Ametiühingute I kongressi delegaatidele, kes hukati 1919. aastal. Veel on kirjas, et kongress peeti 30.-31. juulil 1919 Tallinnas. Samba jalamile on raiutud 25 hukkunud inimese nimed. Tekib tahtmatult küsimus, mispärast neid häbenetakse. Või piinab nende veri veel kellegi südametunnistust? On teada, et nad olid kommunistid, kuid nad polnud mõrtsukad. Nad hukati kas sõjakohtu poolt või siis polnud kohut üldse. Millegipärast praegune Eesti ajalugu seda sündmust ära ei märgi.
Nüüd üle 80 aasta hiljem võiksime vaadata asjadele kainelt ja rääkida kõigest ausalt ja avameelselt. Miks peab Eesti Vabariigi ajalugu olema vaid helevalge? Me ei pea maha vaikima Pätsi-aegse vaikiva ajastu kuritegusid. Samuti jääb see mõrv sündiva Eesti Vabariigi südametunnistusele. Minu arust pole ajalugu teda selle eest õigeks mõistnud. Asjatu on targutada, et ajad olid sellised. Jah, nad olid. Laskem siis surnutel puhata rahus ja väärikalt. See on meie kui inimeste kohus. Keegi on öelnud, et õiglus ja inimsus ning isamaa aade on tihti läinud teineteisega vastuollu. See tähendab, meil pole olnud ideaalset minevikku ega pole ka ideaalset olevikku.
Vaadake siis tähelepanelikult ja tasakaaluka pilguga oma ajaloo tummi tunnistajaid. Ainus side möödunuga on mälestus. Mina kavatsen 1. mail viia lilled selle mälestussamba jalamile.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)