Tahaks jääda peremeheks omaenda maal

AARAND ROOS,      10. september 2003


Avakõne Iseseisvuskongressil Paides 23.08.2003

23. august on eesti rahvale paljutähenduslik päev. Sel kuupäeval 1939. aastal leppisid kaks suurriiki meie vahetus naabruses kokku likvideerida Eesti kui iseseisev vabariik. Nii oli kirjas kurikuulsa Molotov-Ribbentropi pakti salaklauslis, millest maailm ei teadnud siis, ja tagantjärele ei tahetud uskuda; üks asjaosaline puikleb veel tänapäevani.
Niisugune talitusviis suurriikide poolt väiksemate ja nõrgemate suhtes on tuntud ajaloo algusest saadik. Meie esivanemad muud maade jaotust ja piiritõmbamist ei tundnudki, kui just seda, mida tehti rahvalt ja tema esindajatelt küsimata. Juba keskaegsed kaardid jaotasid eestlaste põlist kodumaad küll pikuti, küll laiuti, mitmesuguste ordude ja hertsogite läänidena, mis sugupõlve või paari pärast jälle maha müüdi või ringi vahetati. Toona organiseeriti eestlaste sund-euroopastamist Roomast.
Kuid aastal 1940 leidus siiski riike, kes mõistsid hukka niisuguse tagaselja reetmise. Veel 50 aastat pärast Teise maailmasõja puhkemist oli Eesti ja teiste anastatud riikide suhtes maksev doktriin, mille kohaselt õigusetusest ei tõuse iialgi õigust. See doktriin tasandas teed juriidiliselt eksisteerinud Balti riikide taastamiseks ka faktiliselt. Nii oleme mõtteis aastas 1991.
Kuid siis juhtus esmakordselt Eesti ajaloos, et meie oma isandad hakkasid kauplema Eesti iseseisvuse ja suveräänsusega. Ainult kaks aastat pärast iseseisvuse taastamist tõstatus (nagu on kirjas) sügisel 1993 küsimus Eesti ühinemisest Euroopa Liiduga. Sõna tõstatus sisaldab anonüümsust, au ega vastutust ei taha keegi selle eest võtta, küsimus tõstis ise ennast kuhugi päevakorda. 7. detsembril 1993 moodustati töörühm, aasta hiljem sõlmiti assotsiatsioonileping ja siis, 24. novembril 1995 saatis meie toonane peaminister Brüsselisse, ELi esimehele, järgmise lakoonilise kirja: "Eesti Vabariigi valitsuse nimel on mul au esitada avaldus Eesti Vabariigi vastuvõtmiseks Euroopa Liidu liikmeks vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile O. Lugupidamisega Tiit Vähi, peaminister." Kõike seda rahvalt kui riigi kõrgeimalt võimult nõu või luba küsimata.
Nagu me teame, on vabariigi suveräänsuse ja iseseisvuse täielik või osaline loovutamine põhiseadusevastane tegevus. Ehk nagu ütleb § 1, ja seda tuleb ikka ja jälle üle korrata: "Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu."

Põhiseaduse kaitsmine ei ole ainult presidendi, valitsuse, Riigikogu ning teiste riiklike ja rahvuslike organite pühaks kohuseks, vaid kohus lasub ka igal üksikul kodanikul. Sest nagu ütleb põhiseaduse § 54: "Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust. Kui muid vahendeid ei leidu, on igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu."
Need on tõsised sõnad: vastupanu! Ehkki on raske kujutleda, kuidas valitsus tungiks püsside ja tääkidega omaenda kabinetti riigipööret teostama, ei ole põhiseaduse rikkumine ometi vähem vägivaldne ohvri suhtes kui inimese või tema vara kallale kippumine. Kui riik antakse ära - ja veel kõrgete ametiisikute poolt -, siis mis on sellise alatu teo nimi? Kummalisel kombel puudub just see sõna Õigekeelsuse sõnaraamatu 1999. aasta väljaandest - see on riigireetmine.
Seda julgeb väita inimene, kes on diplomaadina enam kui tosin aastat kaitsnud Eesti Vabariigi järjepidevust Ühendriikides ja selle tegevuse eest saanud vastava ordeni. Vahepeal on aga selle auraha jagaja ise asunud Eesti Vabariiki manööverdama selle liidu rüppe, millest on saamas föderaalne riik ja millesse astumist peab otsustama kolme nädala pärast peetav referendum.
14. augustil 2001. aastal pöördus Eesti Kristlik Rahvapartei Eesti Kaitsepolitsei poole, paludes seaduslikku kaitset Eesti Vabariigi Põhiseadusele, mida valitsusasutused on asunud rikkuma Eesti Vabariigi allutamisega Euroopa Liidule. Pärast mitmeid tuure kahe teineteisele järgneva õiguskantsleri ning kodumaiste ja välisekspertide komisjonide vahel saadi Kaitsepolitseilt lõpuks mittemidagiütlev vastus: kuna põhiseaduse rikkumine on selles asjas nii üldine ja seda teostavad kõik asjassepuutuvad võimud, siis ei ole siin midagi ütelda. Õigusriigis ajab niisugune vastus ihukarvad püsti - kui põhiseaduse või mistahes seaduse rikkumine on küllalt ulatuslik, siis see on sallitav!
Kui me oleme nõus oma rahvust, keelt ja kultuuri võõrastele maha müüma läätseleeme eest, siis oleks võinud seda teha juba iidsetel aegadel, sõrgu vastu ajamata ning laskmata meie poegi-tütreid tappa või küüditada ja meie maad laastada. Võinuks esimeste ristirüütlite saabumisel loobuda Eesti maast, kui mitte Rooma kristlik-kultuurilise ideoloogia pärast, siis juba selle rikkuse ja maise hiilguse pärast - kas nii? Kuid mis eesti rahvast me siis enam räägiksime?
14. septembril avaldab eesti rahvas oma tahte Eesti Vabariigi tulevase arengusuuna kohta. On karta, et kui valitsus rahva otsusega ei lepi, kuulutab ta maksumaksjate kulul välja uue referendumi ja vajadusel veel kolmanda, et aga saada oma soovitud tulemust.
Kas siis selle maa rahvas ei või oma soovi taevani üles tõstes ükskord saada ning jääda peremeheks omaenda maal? - Võib küll!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)