Rändrahvas eestlased

Kokkuhoidva pere ema plaanib minna kevadel Rootsi metsa istutama, pereisa läheb taas Soome võsa raadama. Et tütred saaks „tasuta" kõrgharitud. Töötades omal maal ja omal erialal poleks see neil võimalik.

Kas teavad meie auväärt valitsejad, mis läheb lahutatud perele tegelikult maksma elu võõras riigis, aplaagris, kui ei olda enam nii noored ja uudishimulikud? Ei, nemad ei tea seda. Nad ei vastuta selle eest, et see lugu, üks paljudest, on tegelikult perede lõhkumise lugu, Eestimaa tapmise lugu.

Meie puukvalitsejail, olgu see logelev ja valetav „rahvaesindaja" või minister, on tähtis üksnes turvaline asupaik ja nokatäis, mida nad rahva elujõust ammutavad. Mis loeb neile, et meie rahva õpetaja saab oma raske ja sageli eluohtliku töö eest seitse (loe veelkord: seitse!!!) korda vähem palka, kui mõnigi poolharitud valitseja või riigiparasiit. Mis loeb neile see, et 80 protsenti meie inimestest elab peost suhu, ei suuda enam elektri eest maksta. Jne.

Sulg, peatu, lõpeta see halamine! Kui ei mõju mõtteloogika ega emotsioon, siis kuulub selline „meie asi" asjade hulka, mida me ei suuda mõjutada. Ehk olgu siis tegevusjuhendiks: kes suudab veel kannatada, see korileb, kes enam ei suuda, see läheb (lausa jookseb!) ära.

ANTS METSLA, Vändra, Pärnumaa

Jaga |