Elekter kui julgeoleku oluline ja kallis osa

Kõlas vabrikuvile, aga seekord ei mindud sotsialistlikku kodumaad ennastsalgava tööga õnnistama, vaid „matjugalnikust“*) kõlas korraldus suunduda järjekordsele tsiviilkaitseõppusele.

Naistele oli välja jagatud korralik suusavarustus ja villased üleriided koos punaristilindiga. Nemad olid sanitaarsalklased. Kogu suusavarustus oli ka n-ö koduseks kasutamiseks, et ennast ikka füüsiliselt vormis hoida. Naised viidi väliõppusele. Mehed läksid varjendisse, kus neile õpetati tsiviilkaitse- ja sõjapidamistarkusi. Nõnda toimus selles pahas riigis, kus valitses hirm Ameerika imperialismi ees.

Nüüd on olukord teine. Meil on oma usaldusväärne armee ja toeks liitlased, kes ennast üsna tihti tuletavad meelde müriseval madallennul. Aga mida meil pole, see on selge kodanikukaitse. Kes teab, kuhu vajaduse korral varjuda? Kasvõi õppusel. Põhjanaabril on igas elamus varjend ja ühegi ehitise, isegi kiriku, püstitamiseks ei anta luba, kui projektis pole kindlat kaitseruumi, mis üldjuhul keldrikorrusele tehakse.

 Võtame veel mustema stsenaariumi: maakohas juhtub järjekordne elektrikatkestus – pole telefoni, pole televisiooni, pole raadiot. Inimesed teadmatuses ja ilmselt ka paanikas.

 Elektrilevi ei ole suutnud kindlustada stabiilset vooluga varustamist. Elektri kohaletoomine toimub veel nõukaaegsetel liinidel ja paljud alajaamad on meie taassündinud vabariigistki vanemad.

Pearõhk on olnud Utah’s – Eesti Energia plaan USA-s põlevkivi kaevandamiseks on kuhjaga leidnud negatiivset vastukaja. Tuhanded ameeriklased protesteerivad sellise ettevõtmise vastu puhtama õhu nimel. Peale õhusaaste on neil suurt mure vee pärast, sest piirkonnas on vesi juba ammu „kullahinnaga“. Colorado jõest sõltuvad mitmed osariigid – Nevada, Arizona, Utah jt. Veeküsimus pole naljaasi – vett lihtsalt ei jätku. Väga vana kaevandamistehnoloogia hirmutab ameeriklasi. Eesti Põlevkivi endise juhi Lembit Kaljuvee ütlust mööda leidub maailmas nii mõnigi hoiatav näide, kuidas põlevkiviõli tootmisel on kõrbetud. Miks meie nüüd nii teeme, kulutades raha riigi suursöödikuile?

Eesti Energia Auvere elektrijaama projektijuht Harald Walter Schubert sai töölepingu ennetähtaegse lõpetamise eest ligi 280 000 €urot (summa sisaldab ka viiviseid). Schubert pidi juhtima jaamaehitust neli aastat ja teenima palka ligi miljon eurot. Mehe brutosissetulek oli umbes 20 000 eurot kuus. 

See on vaid üks pisinäide rahva raha kulutamisest. Peamine häda seisneb selles, et elektrivool on kallis ja tihti vägagi katkendlik. Ka loodusest mitte tingitud põhjustel.

Aga meie julgeolek? Kas suure rõhu all olev julgeolekupoliitika ikkagi pole valitsejate ajudeni jõudnud?

Kui kaob elekter, kaob kogu digitaalne infovõrk, ent muud asemele panna polegi! Aga elanikkonna koolitatus tegutsemaks kriisiolukorras puudub praeguses Eestis täielikult. Uuel valitsusel on, mille üle mõtiskleda.

AIVO OINA

*) Matjugalnik – välivaljuhääldite irooniline venekeelne hüüdnimi, mille etümoloogia viitab rämedale, ebatsensuursusse kalduvale „kõvasõnadusele“. Toim.

Jaga |