Majanduspoliitika tulemuseks tööpuudus ja vaesus

JAAN ÕMBLUS,      27. juuni 2001


Eesti majanduse arendamisega on tegeldud juba üle kümne aasta. Ometi pole tõsiseid tulemusi veel märgata. Majanduspoliitiliseks väljundiks meie riigis on kahjuks süvenev tööpuudus ja vaesuvad inimesed.
Jääb mulje, et Eesti pole oma majandusega osanud toime tulla. Võib olla on püstitatud liiga keerulised eesmärgid või lihtsalt ei saada hakkama nende realiseerimisega.

Ehk tuleks katsetada lihtsamaid teid, võtta jõukohasemaid ülesandeid? Meile võib tunduda, et maailm on jõudnud infotehnoloogia ajastusse, kergete vahenditega midagi enam ära ei tee ja kõike tuleb üritada maailma tipptasemel. Kuid kui me seda ei suuda, võiks ju lihtsamaid lahendusi proovida.

Näiteks toimivad maailma tipptasemel efektiivselt toidu(ainete) börsid. Paraku me Eestis neid ei käivita, siin käib sajanditevanune turukauplemine. Turukauplemine on vana küll, aga sobib Eesti majanduse hetkemudelisse. Kaubeldakse väga efektiivselt ja sellega on meil hõivatud väga palju inimesi.

Midagi sama elementaarset võiks ette võtta tööpuudusega. Meil on suur hulk ametlikke töötuid ja oletuslikult veel suurem hulk mitteametlikke. Töötute arv järjest kasvab. Paralleelselt kuhjuvad ka tegemata tööd, kuna Euroopa Liitu minekuks ja ülemaailmses konkurentsis püsimiseks peame väga palju ise korda saatma. Nüüdisaegse majandusmudeliga, kasutades era- ja avalikku sektorit ning tasustades tööjõudu rahaliselt, pole imelikul kombel suudetud tööd ja töötuid kokku viia. Ilmselt on see areneva majanduse jaoks liiga keeruline ülesanne.

Juhtmõte:
USA-s pandi eelmisel sajandil töötud abitöödele ja nende töö tasustati nende endi loodud toodetega. Selline lähenemine kaasaegse Eesti jaoks tundub küll vanamoodne, kuid töötab ilmselt palju efektiivsemalt, kui mis tahes keeruline majandusmudel.

Teeme siis lihtsamalt! Võtame näiteks majandusmudeli, mida USA kasutas eelmise sajandi esimesel poolel. Riik pani töötud abitöödele ja elementaarsektorisse ning tasustas nende töö töötute endi loodud produktidega. Selline lähenemine kaasaegse Eesti jaoks tundub küll vanamoodne, kuid töötab hetkel ilmselt märksa efektiivsemalt, kui mis tahes keeruline majandusmudel.

Kui sellist mudelit praktikas rakendada, muidugi mõista vajalike muudatuste ja täiendustega, tuleks eelkõige kaaluda toiduainete tootmist. Oma tugev põllumajandus ja sellel põhinev ümbertöötlemine on siiski majanduse üks kandetala. Samuti võimaldab loodav produkt söönuks saada ja inimesed võivad rahulikult teistele teemadele mõtelda. Kui me oleme selle ülesandega edukalt toime tulnud, rahvas on terve ja tal on kõht täis, alles siis saame järkjärgult edasi kasvada komplitseeritud majandusmudelitesse. Maja saab ehitada mitte alates infotehnoloogia installeerimisest, vaid ikka vundamendist.

Võib olla pooldame siin liialt kinnisilmi iseregulatsiooni. Majandus on oma olemuselt küll ise tasakaalustuv ja reguleeruv süsteem, kuid selleks, et ta perfektselt toimiks, on vaja täita teatud eeldusi. Üheks oluliseks eeliseks on majandusruumi suurus. Kui mingi tootmisharu koosneb vaid paarist või koguni ühest pakkujast, siis süsteem ei tasakaalustu ise mitte kuidagi. Enamus meist saab ju aru, et ühe Eesti väikelinna turu toidukaubandus pole piisava mahukas, et luua rahvusvahelist elektroonilist toidubörsi. Väga vähesed inimesed mõistavad aga seda, et ka terve Eesti majandusruum on isereguleerumiseks liiga väike.

Millised võimalused meile siis jäävad? Üks konkreetne tee on suurendada riigi juhtivat rolli. Teine variant on leida kusagilt muust süsteemist, näiteks Euroopa Liidust, meid juhtiv ja suunav "isereguleeriv" jõud, mis meie majanduse tasakaalu ajaks ja normaalse arengu tagaks. Siinkohal on mõistlik tõsiselt mõelda, kuidas ja kuhu edasi liikuda. Peame teadma, millega täpselt hakkama saame ja kust vajadusel abi otsime. Pole mõtet luua endale pettekujutust, et küllap kõik ise laheneb ja majandus teeb meie eest kõik ära.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)