Venemaa taas suure juhiga

TOOMAS ALATALU,      10. märts 2004


Boriss Jeltsini presidendiks olemise aegu hakkas Lääs üsna sageli tarbima mõistet "ettearvamatu käitumine". Ikka selleks, et õigustada järeleandmisi Kremlile, sest, näete, neil on tuumapotentsiaal, kuid pole sõnapidamist, kuna isegi president räägib kord üht, kord teist ja tagatipuks ei tule purjus peaga lennukist väljagi.

Võib ette kujutada, millise kergendusega võeti Läänes vastu sealset elu nuusutanud Putini tulek presidendiametisse. Täna on aga seis jällegi säärane, et ka Putin on muutunud äraarvamatuks, ehkki heas kvaliteedis. Häda on lihtsalt selles, et tema otsuseid ei oska keegi ette näha. Isegi mitte Venemaa oma poliitikud, rääkimata siis juba Lääne poliitikutest ning analüütikutest ja luurajatest, kes Venemaal toimuva jälgimise eest palka saavad. Kõiki teisi üllatavad käigud aga tähendavad seda, et Putin lihtsalt dikteerib lühemat või pikemat aega kogu maailma poliitikat.
Värskemate üllatuste näiteiks on muidugi Kasjanovi valitsuse ootamatu errusaatmine - päev pärast traditsioonilist relvajõudude päeva - ja veel ootamatuma mehe määramine Venemaa uueks peaministriks. Tasub tagantjärelegi süüvida - isegi asjatundjad ei näinud ette, kellest saab tuumariigi nr 2 peaminister!? Ent neile tuleb lisada USA kosmosekilpi väidetavalt läbiva Venemaa uue raketi katsetus, mida ju ka nagu ei oodatud, sest eeldati, et niisugune temp ei sobi presidendi valimiskampaania aega. Ent mahtus küll ja toob arvatavalt Putinile lisahääli juurde.

Valimiskampaania muutus farsiks

Läänt eriti shokeerivaks sündmuseks osutus valitsuse vahetus, mis muutis valimiskampaania päevapealt täielikuks farsiks - mängu jäänud Haritonovi, Glazevi, Hakamada jt ainuke võimalus sõnapruukimiseks seisnes valitsuse ja ebapopulaarsete ministrite nahutamises, ent nüüd võeti seegi võimalus käest.
Avalikkusele tundmatu Fradkovi edutamises on õnneks paras annus positiivset, sest ta selgitab nii mõndagi tuleviku mõttes. Esiteks seda, et tegu on ajutise võimuriga, kellest ei saa Putini järglast (mis Kasjanovi puhul polnud sugugi välistatud). Nüüd tuleb otsida troonipärijat nende isikute hulgast, kest hakkavad Putin ümber tiirlema 2-3 aasta pärast.
Teiseks ei hakka oma karismaatilise eelkäijaga võrreldes selgelt ilmetu juudiverd Fradkov kunagi milleski konkureerima presidendiga ja on enam kui tõenäoline, et Putin hakkab valitsust kamandama rohkem kui kunagi varem. Ilmne oht varitseb ka sõnapruukimise vabadust - Kasjanov poetas korduvalt sõna arreteeritud oligarh Hodorkovski kasuks, mistõttu tema halastamatu kõrvalejätmine (Kasjanovil oli 24. veebruari hommikul ette nähtud kabineti istung, mis viimasel hetkel tühistati) on kindel märk isikurezhiimi lõplikust kujunemisest Venemaal.
Riigiduumalaste käitumine valitsuse vahetamise ajal tuletas tahtmatult meelde nõukogude aega, mil kõik olid momentaalselt nõus iga uue võimuladviku tippu lükatud tegelasega, ehkki polnud varem tolle olemasolust kuulnudki. Niisugune parlament ja mõjuka opositsiooni puudumine aga ei tähenda midagi head demokraatia perspektiividele Venemaal.

Moskva kasutab oskuslikult USA nõrkusi

Putini enesekindlast tegutsemisest õhkub läbimõeldust. Tegelikult tuli seda oodata. Vähemalt kahel põhjusel. Esiteks on Venemaa pearivaal USA sel aastal hõivatud presidendivalimistega, mille kiire kulg - istuva presidendi rivaal sai selgeks veel 2. märtsil - sundis ka Kremli teatud käikudega kiirustama.
Ei maksa unustada, et Moskva on alati hoolikalt jälginud USA sisemist seisu ning tekkinud nõrkusi ja isegi abitust oskuslikult ära kasutanud. Tasub tagasi mõelda 1968. aastasse, mil USA oli hädas koloniaalsõjaga Vietnamis, nagu ta seda on nüüd Iraagis ja Afganistanis.
Nii nagu toona, nii ka praegu tähendas see lõhet kodus. 31. märtsil 1968. aastal teatas istuv president Lyndon Johnson, et ei kandideeri, siis tapeti Robert Kennedy ja … 21. augustil 1968. aastal okupeeris Nõukogude Liit Tshehhoslovakkia nii, et Lääs - kellele siinpool raudset eesriiet loodeti - ei liigutanud lillegi.
Mõistagi on täna toimuv 1968. aastast väga kaugel, ent toodud näite sõnum peaks olema selge: ameeriklaste tegelemine iseendaga annab Kremlile vabad käed oma välispoliitiliste positsioonide parandamiseks ning on naiivne mõelda, et seda ei üritata kusagil kasutada.
Teiseks peavad selgelt kiirustavad Putin ja tema meeskond silmas uute hiidude teket nende naabruses 2. aprillil ja 1. mail.
Nelja aasta tagune ajagraafik nägi välja nii: 26. märtsil 2000. aastal valiti Putin presidendiks, 7. mail andis ta ametivande ja 17. mail moodustas Kasjanov valitsuse. Nüüd siis on uus valitsus ja tema poliitika teada veel enne, kui Putin 14. märtsil presidendiks valitakse ehk teisisõnu - Venemaa on valmidus ise uue NATO ja uue Euroopa Liidu sünnihetkedel.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)