Uhke saan olla

Olen alati olnud uhke muistsete eestlaste võitluse üle meie maa ja tema rahva kaitsmisel. Tunnen ikka ja alati uhkust Jüriöö ülestõusu sangarite pärast. Eestlaste esimese üldlaulupeo teokstegijate ja meie omakeelse teatri alusepanijate saavutustest. Eesti linnade ja külade rajajate ning ikka ja jälle ülesehitajate pärast. Hea töö tegijate ja heast tööst lugu pidajate pärast. Eesti emade pärast, kes vokitallamise kõrvalt õpetasid järglastele veerimisoskust, ja koolmeistrite pärast, kelle hoolel kasvas ja arenes tarkust taga nõudev rahvas. Kõigi nende pärast, kes oma rahva vaimu ja meelsust on edendanud sõna, heli ja pildi abil. Kustutamatu uhkustunne täidab südant, kui seisad, päev-päevalt suurenevat hingevalu maha surudes ja süüd tundes, Vabadussõja mälestusmärkide ees.

Jne. Jne. Jne.

Uhke ei saa olla

kui Vabadussõjas kättevõidetu muutub mõnede jaoks hapraks ja odavaks kui klaas, millest meisterdati meie kaasaegne võidusammas. Ka siis, kui võõraid käske on tõtatud ja üha usinamalt tõtatakse ummisjalu täitma, tähele panemata, kuidas samades asjades ja samal ajal käituvad teised rahvad ning nende juhid. Samuti siis, kui meie valitsejaiks, eestvedajaiks ja taganttõukajaiks tõusnud või tõstetud hoolivad enam võõraste rahvaste, mitte aga omaenda rahva hüveolust ja käekäigust täna ning homme ja edaspidi.

Sest uhkust ei saa peale sundida isegi põlvkondade viisi taltsutatud, kuid mõtlemisvõimet siiski alal hoidnud eestlasele, kui tal on ikka tõsine põhjus nuriseda, pahaks panna, paremat tahta ja midagi kogunisti häbeneda.

Jne. Jne. Jne.

Uhke Eestlane

Igaüks võib neid loetelusid endamisi jätkata kasvõi lõpmatuseni...

Jaga |