Euroopast - emotsionaalselt ja ratsionaalselt

SVEN MIKSER,      18. juuni 2003




Edgar Savisaar on öelnud, et valimiskasti juures otsustab inimene pigem südame kui mõistusega. Tal on kindlasti õigus ja seepärast lubatagu minulgi olla veidi emotsionaalsem kui tavaliselt.
Nõustun Uno Kivikuga, et septembrikuine referendum on ainukordne võimalus ajaloos, mil eesti rahvas saab ise langetada otsuse oma tuleviku üle. Selline otsus eeldab tohutut vastutustunnet. See nõuab meilt oma poliitiliste hetkeambitsioonide unustamist ja mõistmist, et me ei anna sellel hääletusel hinnangut Mart Laarile või Juhan Partsile ega väljenda oma üldist rahulolematust Eesti "korrumpeerunud võimueliidi" suhtes. Kasutades Tshehhimaa endise presidendi kirjanik Vaclav Haveli sõnu, otsustame me selle üle, kas Euroopasse saabub pika öö järel lõpuks ometi päev või mitte.
Mõni erakonnakaaslane kurdab, et euroväitlust alustati erakonnas alles sellel kevadsuvel. See pole tõsi. Mina olen Euroopa Liidust ja Eesti tulevikust selles seoses mõelnud aastaid, vaagides nii ratsionaalseid kui emotsionaalseid argumente. Lugesin hiljuti üle, mida olin kahe ja poole aasta eest Eesti Ekspressis kirjutanud. Siin see on: "Olen veendunud, et eitav otsus euroreferendumil oleks rumalaim poliitiline otsus, mida Eesti algaval kümnendil võiks langetada. Eriti traagiline oleks meie majandus- ja julgeolekupoliitilisele tulevikule see, kui Läti-Leedu samal ajal Euroliidule "jah" ütleksid" (EE, 05.01.2001). Kui võiksin täna toona kirjutatule midagi lisada, siis asendaksin kümnendi sajandiga - ei muud.
Olen ka Keskerakonna aseesimehena veendunud, et jah-otsus Euroreferendumil on olulisem kui mistahes Eesti poliitilise liidri või erakonna võimulepääs. Veelgi enam - liitumisotsus on isegi tähtsam kui see, kas Keskerakond või mõni muu Eesti partei kümne aasta pärast veel eksisteerib.

Kus me oleme

Eksivad need erakonnakaaslased, kes ütlevad, et meie erakonnal ei ole Euroopa Liidu küsimuses seisukohta ega ole seda kunagi olnud. Keskerakonna 1997. aastal vastu võetud II programm ütleb: "Keskerakond leiab, et valitsus peab intensiivistama koostööd Euroopa Liidu organisatsioonidega, saavutamaks võimalikult hea lähtepositsioon (sotsiaalsed tagatised, tootmiskvoodid, toetused maapiirkondade arenguks jms) ühinemiseks Euroopa Liiduga."
Keskerakonna ja Reformierakonna koalitsioonilepe, mille Edgar Savisaar 2002. aasta jaanuaris meie erakonna nimel alla kirjutas, ütleb muuhulgas, et valitsuskoalitsioon "viib lõpule ettevalmistused ja läbirääkimised Eesti liitumiseks Euroopa Liiduga, pöörates seejuures erilist tähelepanu Eesti rahvuslike huvide kaitsele läbirääkimiste protsessis."
Nendes kahes dokumendis, millest esimese on heaks kiitnud Keskerakonna kongress ja teise volikogu, ei teinud me kindlasti nalja. Tahan uskuda, et meie valitsusliit koalitsiooninõukogu esimehe juhtimisel andis läbirääkimiste õnnestumiseks oma parima. Tean hästi, et minu enda panus oli kõige tagasihoidlikum, kuna kaitsepoliitika ei kuulunud ega kuulu euroläbirääkimiste paketti, kuid soovin tänada kõiki kolleege, kes nägid selle enam kui aasta jooksul ränka vaeva ja suutsid saavutada kui mitte parimad, siis kindlasti head tulemused. Oleks ebaõiglane, kui nende töö ja vaev mõne tillukese intriigi nimel tuulde lennutataks. Riigivalitsemine ei olnud nendele inimestele mäng, see oli töö Eesti riigi parema tuleviku heaks.

Kuhu siis veel?

Ma usun, et Jean Monnet´ unistus ühinenud Euroopast on täna sama õige ja õilis kui poole sajandi eest. Ent ka siis, kui kogu emotsionaalne "roosamanna" unustada, on Euroopa ikkagi meie ainus õige valik.
Käremeelsed eurokriitikud nõuavad ühtelugu täielikku loetelu liitumise plussidest ja miinustest. Ehkki mitte ammendavalt, on neid argumente kindlasti võimalik loetleda. Unustama kiputakse aga seda, et ka ei-ütlemisel on tagajärjed. Liitumisest loobumise negatiivsed mõjud on kindlasti hullemad kui mistahes senise iseseisvusaja poliitilise väärotsustuse tagajärjed.
Euroopa Liit on meie peamine majanduslik ja poliitiline partner. Kogu Euroopa suhtlemine Eestiga on üles ehitatud loogikale, et meiegi lõpuks liitume. Meie ettevalmistusi toetatakse abiprogrammidega põllumajanduse reformimiseks, teedeehituseks ja paljuks muuks. Hääletades liitumise vastu, peame olema teadlikud, et sellele tuleb lõpp. Ei ehitata teid ega keskkonnarajatisi ning põllumehed vaatavad ise, kuidas hakkama saavad. Halveneb meie ettevõtjate pääs turgudele, lakkavad investeeringud, sest mida sa ikka investeerid, kui turgu pole. Ka topelttollide kaotamine Venemaa poolt nihkub kaugemasse tulevikku, jäädes ootama neid aegu, mil Venemaa on küps liitumiseks WTOga.
Kui ütleme "ei", saab Eestist oma regiooni ainus "iseseisev" kääbus. Meist ühele poole jääb Euroopa ühes Läti, Leedu, Soome ja Rootsiga, teisele poole Venemaa. Kui tume just täpselt saab olema meie tulevik, milliseks kujunevad erinevate suurte majandusühenduste omavahelised suhted pingestuvas maailmamajanduses ja kas seal on kohta eikuhugi kuuluvatele väikeriikidele, seda näitab aeg. Kindel on, et meie nõrgenenud positsiooni üle rõõmustavad need, kes meile head ei soovi.
Mõelgem sellele, kui asume langetama seda ainukordset ajaloolist valikut. Ja küsigem endalt enne sedeli hääletuskasti laskmist, kas meile oli määrav Eesti riigi ja rahva tulevik või kitsad kildkondlikud või erahuvid. Selle aasta 14. septembril peaks poliitiline mängurlus jääma meist sama kaugele kui 1991. aasta 20. augustil.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)