Mis küll Eestis toimub?

Need põhjused kõlavad õõvastavalt ning tekitavad õigustatud küsimuse: mis küll Eestis toimub?

Meie põhiseadus

sätestab, et poliitilise vihkamise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on põhiseaduse kohaselt igaühel õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele ning kedagi ei tohi sundida neid muutma.

Küllap Tõnu arvestas Keskerakonda astudes, et tuntud inimesena satub ta avalikkuse tähelepanu ja ka mõningase kriitika alla. Seda aga, et erakonda kuulumine lõpeb inimese terroriseerimisega nende poolt, kellele see ei meeldi või kes sellest aru ei saa, ei osanud keegi isegi unes näha. Mingil põhjusel võtsid teatud inimesed endale õiguse tuntud muusikut kritiseerimise asemel lausa laimata ning avalikult mõnitada. See on vale ning ebamoraalne. Loomulikult on õigus välja öelda oma arvamus, aga seda ei ole lubatud teha, ärgitades poriga loopimisele ja vihkamisele.

Nii nagu ütles Enn Eesmaa,

Keskerakonna aseesimees, on Tõnuga juhtunu märgiks sellest, et midagi on lahti demokraatia ja meediaga. Tõepoolest, midagi on lahti - Euroopa ja euroopaliku käitumise suunas arenemise asemel liigub Eesti hoopiski kusagile ebamäärasusse, sinna, kus on olemas „õige arvamus" ja „vale arvamus". Ning nn vale arvamuse tunnistamine toob kaasa karmi karistuse ja hukkamõistu.

Selline vihkamist ja hukkamõistu täis türannia ei ole jätkusuutlik, vaid kukub kokku iseenese kurjuse raskuse all.

Vahel on keeruline

ahendada küsimust, kus jookseb piir õigustatud kriitika ja alusetu laimu vahel. Siinkohal peabki olema reguleerijaks avalik sõna - meedia, mis eri arvamusi vahendab. Kui aga meedia ei suuda või ei taha seda piiri tõmmata, siis on ühiskonnas korra hoidmiseks vaja sekkuda seadustega. Laimu paisudes peab võtma vastutusele need, kes on selle algatajateks ja levitajateks.

Pean ääretult oluliseks,

et avalikult mõistetaks hukka see, mis Tõnu Trubetskyga korda saadeti. Mingit õigustust pole ja ei saa kunagi olema tagakiusamisel, (tapmis)ähvardustel ja vaimsel terroril. Kui sellesse suhtutakse kergekäeliselt ning sarkasmiga, siis anname signaali samasuguse käitumise jätkumiseks ka edaspidi.

Siin on oht kogu poliitikale - selline õudus võib hakata tabama valimatult kõiki inimesi, kes astuvad ükskõik millisesse erakonda. Selle tulemuseks on aga ühiskonna lagunemine ja lõhestumine, ning küsimärgi alla satub Eesti püsimajäämine.

Laimajad ja vihkamise õhutajad

hõõruvad nüüd käsi, sest tunnevad end rahuldatult - muusik Tõnu Trubetsky lahkub Keskerakonnast ja poliitikast. Sellega anti tõuge üleüldisele vihkamisele, sallimatusele ja lõhestumisele.

Pöördun erakondade peasekretäride poole saamaks sõnumit, mis väljendab vastuseisu säärasele käitumisele, nüüd ja edaspidi.

Esmaspäeval, 22. novembril 2010

PRIIT TOOBAL, Keskerakonna peasekretär

Vastused:

Arvan samuti, et vabadus ja arvamuste ning veendumustevabadus on väga tähtsad, ning mitte vaid erakonnad ei pea selle kaitsel olema - see on kõikide inimeste põhiõigus. Nagu on õigus astuda erakonda ja sealt lahkuda.

Kristen Michal, Reformierakonna peasekretär

Teise juristina ühines Michali seisukohaga ka Roheliste erakonna peasekretär Ain Kabal.

Toimetuselt: Kesknädala trükkimineku hetkeks ei olnud IRL-i, SDE ja Rahvaliidu peasekretärid Toobalile vastanud.

Jaga |