Ohtlikud veosed ja katastroofieelse Eesti riigi seadusandlus

HELDUR UNT, ENN SIIM,      22. märts 2006


Taasiseseisvunud Eestis on enamasti olnud ametis parem- või ultraparempoolsed valitsused, sama võiks öelda Riigikogu kohta. Siin valitseb liberaal-turumajanduslik ideoloogia. Sellest tulenevad seadusaktid kaitsevad üldjuhul üksiku ärihuve, paljudel juhtudel ühishuvide ja rahvusriigi kahjuks.

Liberaal-turumajanduslik ideoloogia tähendab praktikas lähtumist ainult ärihuvidest. Eelmainitu illustreerimiseks vaatleme mõningaid ohtlike veostega kaudselt või otseselt seonduvaid õigusakte.
Põhiseaduse §13 sätestab: "Igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele. Seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest."§16: "Igaühel on õigus elule. Seda õigust kaitseb seadus. Meelevaldselt ei tohi kelleltki elu võtta." Sama kinnitab ka Riigikogu poolt ratifitseeritud ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 3, kus on fikseeritud, et igaühel on õigus elule, vabadusele ja isiklikule turvalisusele.

Seadused on põhiseadusega vastuolus

Väidame, et edaspidi analüüsitavad seadused on paljudes aspektides vastuolus meie põhiseadusega. See tähendab, et Riigikogu on vahel põhiseadust rikkudes vastu võtnud seadusesätteid, mis on andnud võimaluse tekitada kõrgendatud ohtu kodanike elule, varale ja tervisele. Tulenevalt õiguse üldtunnustatud põhiprintsiibist on Riigikogus vastu võetud sätted, mis on põhiseadusega vastuolus, õigustühised vastuvõtmise momendist.
Rahvusvahelised konventsioonid (nt tööstuslike suurõnnetuste ärahoidmise konventsioon, piiriülese toimega tööstusõnnetuste konventsioon) on Riigikogu poolt küll ratifitseeritud, kuid seadusandlikul tasandil ja praktikas pole midagi ette võetud suurõnnetuste ennetamiseks ja vältimiseks. Küll on aga kohati reguleeritud tegevus, mis peaks toimuma pärast katastroofi.
Eesti Vabariigis on siiski seadus, mille üks säte näeb ette ka ennetustegevuse: hädaolukorraks valmisoleku seaduse §3 (kriisireguleerimise ülesanded) p. 2 on kriisireguleerimistegevuse mõiste all fikseeritud, et selle tegevuse üheks ülesandeks on välja selgitada hädaolukorra vältimise võimalused.
Planeerimisseaduses puuduvad keelud (nt: naftasaaduste hoidlaid mahutavusega rohkem kui 50 000 tonni tohiks rajada vähemalt 10 km kaugusele linnalisest asulast). Küll on juttu vajadusest teha keskkonnamõju hindamine, kuid tegelik elu on tõestanud, et see regulatsioon ei toimi – iga päevaga kuhjub asulatesse (Tallinna, Paldiskisse, Muugale jm) üha rohkem ohtlikke veoseid. Keskkonnamõju hindamist aga rahastab arendaja – nafta- või salpeetribojaar – keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse §8 kohaselt. Kes maksab, see tellib muusika!

Seadusi on veel küllaga

Ehitusseadus ei sisalda regulatsioone ohtlike ainete käitlemisega seotud objektide kohta, küll aga loob kohalikule omavalitsusele piisavalt võimalusi välja anda ehituslubasid ükskõik mille rajamiseks. Niisugust võimalust on ohtrasti kasutatud, seda enam, et transiidiäris liigub ülisuurt raha. Nimetame omavalitsusi, kus näiteks ehitus- ja tegevuslubade väljaandmisel on minetatud igasugune mõistlikkus: Tallinn, Viimsi vald, Paldiski linn, Maardu linn, Jõelähtme vald.
Kohalike omavalitsuste väide, et neil pole seaduslikku alust lubade väljastamisest keelduda, kui vorminõuded on täidetud, on õiguslikult alusetu.
Looduskaitseseaduses käsitletakse loodus-, mitte tehiskeskkonda.
Äriseadustik põhimõtteliselt ei sea ettevõtlusvabadusele keskkonnapiiranguid.
Eriolukorra seadusega on sätestatud tegevused pärast katastroofi, kuid see seadus ei sisalda ennetavaid ja vältivaid tegevusi. Sama kehtib päästeseaduse kohta.
Erakorralise olukorra seadus sätestab tegevuse juhuks, kui Eesti põhiseaduslikku korda ähvardab oht.
Raudteeseaduse §66 lg 1 nõuab, et ohtlike veoste puhul peab olema määratud ohutusnõunik. Sama paragrahvi lg 2 määratleb lakooniliselt, et ohtlike veoste vedu toimub 1980.a. akti COTIF lisa RID ja SMGS alusel. (COTIF-RID ja SMGS pole asjaosalistele lihtsalt kättesaadavad, küll aga nende kaudu on võimalik sukelduda viidete ja muudatuste rägastikku, milles orienteerumine valmistab raskusi ka veondusspetsialistile.) Internetis olevast COTIF-i tekstist selgub, et Eesti riik pole seda kahjuks veel ratifitseerinud (küll aga on seda teinud näiteks Tuneesia ja Maroko; Balti riikidest ka Leedu).
Seega järeldub eeltoodust, et sisuliselt on tegemist tõsiste puudujääkidega raudteeseadusandluses. Võib öelda, et ohtlike kaupade raudteevedu puudutavad õigusaktid on Eesti õigussüsteemis korrastamata. Neis ei ole rakendatud ettevaatusprintsiipi, mille kohaselt tuleks ohutusmeetmed tarvitusele võtta isegi siis, kui tegelik oht ei ole veel teaduslikult tõestatud.

Seniste valitsuste jaanalinnumäng

Ohtlike kaupade raudteevedu Eestis reguleerivad õigusaktid peaksid lähtuma EL direktiivi 96/46 EÜ nõuetest. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium peaks harmoneerima ja ratifitseerima Riigikogus lisaks raudteeseadustikule ka veoeeskirja, mille on välja töötanud Raudteevedude Valitsusvaheline Organisatsioon (OTIF) ja milles on lähtutud ÜRO mudeleeskirjast (vt ajakiri Juridica nr 9, 2004).
Kemikaaliseaduse §11 on kirjas, et ohtlike ainete käitlemist jälgib ja korraldab ohutusnõunik. Sel isikul, kes on nagu tohutu tagurpidise püramiidi allapoole suunatud tipp, lasub erakordne vastutus. Üksinda peab ta kontrollima kogu süsteemi – seadusloomest kuni peale- ja mahalaadimise korraldamiseni – ning fikseerima tegematajätud.
Lõpuks – last but not least – kõigi seniste Eesti valitsuste kuritahtlik tegevusetus – distantseerumine ülitõsistest probleemidest – on jaanalinnumängu harrastamine. Ohtlike veoste probleemi Eestis nagu ei eksisteerikski.
Jaanalinnumängu-atribuutikast pärineb ka müüt SKP-st. Riigieelarvet või Statistikaameti kodulehekülge jälgides pole võimalik välja lugeda, milline on transiidi (sh ohtlike veoste) tuluosa riigieelarves. Küll aga oletame, et sellega tegelevate äriühingute kasum on suur.

Katastroofiohu vältimiseks on õigus eirata seadusakte

Momendil on Eesti riigi strateegilise julgeoleku kaitse usaldusväärsus seatud ohtu. Tagajärjeks on Riigikogu, Vabariigi Valitsuse, Vabariigi Presidendi ja ametkondade koordineerimatu tegevusetus ja ebaadekvaatne reageerimine ilmsele ohusituatsioonile, mille on põhjustanud ohtlikud veosed Tallinnas, Paldiskis, Tartus, Narvas, Tapal jm tihedalt asustatud raudteeäärsetes piirkondades.
Riigikogu, valitsuse ja kohalike omavalitsuste poolt tekitatud tühimiku peab täitma kodanikuühiskond oma esindajate kaudu. Kodanikena peame tõdema ja deklareerima, et kõrgeima võimu kandjana on meil selleks täielik volitus ja kohustus. Katastroofiohu vältimise huvides on kodanikel ja institutsioonidel õigus eirata seadusaktide põhiseadusega vastuolus olevaid sätteid ja nõuda seda ka teistelt institutsioonidelt.
See tähendab, et kohalikul omavalitsusel on täielik õigus keelustada ohtlike ainete käitlemine oma territooriumil, sest seda võimaldavad põhiseaduse §154, samuti rahvusvahelised konventsioonid ja meie riigi seadused.
Põhiseaduse rikkumise tõkestamine ei ole mitte ainult igaühe õigus, vaid ka kohustus. Juba sõlmitud kaubandus- jm ärilepingutest kinnipidamise kohustus ei saa olla tõsiseltvõetav argument kuritahtliku tegevusetuse õigustamiseks. Neid lepinguid sõlminud isikutel puudub õiguspärane ootus kasumile, küll aga on igal inimesel olemas õiguspärane ootus, et temalt ei võeta elu, tervist ja omandit.
"Ei saa tunnustada Eesti riigiorganite õigust kehtestada põhiseadusega vastuolulisi õigusakte, kuna ka nendesamade riigiorganite enese pädevus tuleneb põhiseadusest." (Põhiseaduse Juriidilise Ekspertkomisjoni lõpparuanne – www.just.ee/ 10746).

Ühiskonna huve väljendav põhiseadus kui kodanikevaheline kokkulepe teenib ju kodanikke, mitte vastupidi.

/Lisatud Paldiski Sadamate AS-i juhatuse esimehe Robert Antropovi kiri Paldiski linnavalitsusele selle kohta, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Päästeameti ning Paldiski Sadamate ASi koostöös lõpetatakse käesoleva aasta märtsist Paldiski Põhjasadamas ammooniumnitraadi käitlemine./

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)