Ajarännak sõjaeelsele Baierimaale

Arhiivide avanemine on aastatega toonud selgust, aidanud taaselustada  toonaseid sündmusi Euroopas. Avanenud on lääneriikide arhiivid. Venemaa arhiivid püsivad visalt avalikkusele suletud. Nii on raske kaduma ka kuvand „pahast" ja „heast", „mustast" ja „punasest" diktaatorist, kes lõid käed, jagasid Euroopat omavahel, ning et lõpuks siiski „hea" võitis „kurja" ning inimkond sai päästetud.

Ajalugu on  kirev ja elav

Ajaloos on dünaamikat, traagikat ja romantikat, ilu ja muidugi julmust. Eelmäng ja ettevalmistused neile Euroopa lähiajaloo murrangulistele sündmustele jäävad kuhugi 30-ndate aastate algusse, Baieri liidumaa lõunaossa, Bad Reichenhall-Berchtesgadeni ja  Obersalzbergi ümbrusse. See on looduslikult kaunis alpimaastik haljendavate aasadega, kaljumägedega ja idüllilise Königsee järvega nende vahel. Just sinna otsustas Hitler kohe pärast riigikantsleriks saamist (1933) viia oma poliitilise ja diplomaatilise kaardiväe. Rajati valitsuse lennuväli, korrastati teed, sisustati bürooruumid ja kasarmukompleks ning  muu infrastruktuur. Seal asus Hitler kavandama, juhtima ja ellu viima oma Suur-Saksamaa teostamise plaane.

Füüreri Kotkapesad

Berghof, Kehlsteinhaus ja Klessheimi loss.  Kolm imposantset ja ajaloosündmustest nõretavat hoonet Baierimaal, kus võib kuulda „ajaloo tiivalöökide sahinat".

Sinna, Alpide põhjanõlvale, omandas Hitler tagasihoidliku mägimaja, mille oma plaanide järgi esinduslikuks ümber lasi ehitada. Maja oli mõeldud töötamiseks, väljavalitud külaliste vastuvõtmiseks, puhkuseks rahus ja vaikuses ning muidugi seltskonnaeluks lähedaste kolleegide ja tuttavate ringis.

See oligi Berghof, mida ka alpikindluseks on nimetatud. Kindlus oli see ehk kaudses mõttes - pigem Hitleri isiklik kindlus Obersalzbergis. Pärast parteipäeva (1934)  sai tavaks Hitlerit nimetada Juhiks (Führer). Berghofis olevat ta olnud siiski peremees.

Kuid see polnud veel see, mida Hitler oma plaanide läbiviimiseks vajas. Ta vajas tõelist kindlust. Kindluse ta ka oma viiekümnendaks sünnipäevaks (20.04.1939.) sai. Partei poolt kinkis selle Hitlerile Martin Bormann. 

Mitte kaugele Berghofist lasi Bormann enda projekti järgi rajada järsunõlvalise kalju tippu  viivad teed ja juurdepääsud ning ehitada esindushoone eriti tähtsateks vastuvõttudeks. See on Kehlsteinhaus. Kohtumispaik, mis pidi külalistele avaldama jõulist muljet, näitama võõrustaja suursugusust ja võimsust, lisama karmile poliitikale esteetilist värvingut.  Juba juurdepääs sinna on muljetavaldav. Tee, mis viib alumiselt platvormilt ülemisele, on müstiline - nii all kui ka üleval püstloodsed kaljuseinad. Ülemiselt platvormilt kuni liftini minnakse tunneli kaudu 124 meetrit kalju sisse. Sõit tippu kestab kiiskavast messingist ja peeglitega liftis 42 sekundit. Vaade, mis siis avaneb, on võimas - muu maailm jääb pool kilomeetrit allapoole. Esmamulje on psühhedeelne ja see oli ilmselt ka taotluslik. See on midagi, mida pole võimalik kirjeldada, seda peab ise nägema, kogema ja tajuma.

Kehlsteinhaus on tõeline alpikindlus. Kindlus, mida ameeriklased kartsid, - kartsid rünnata ja kartsid pommitada. Nendelt ka nimi „Eagle's Nest" - Kotkapesa.

Hitleri diplomaatilise välisteenistuse kasutuses oli veel ka  kaunis Klessheimi loss. Seegi imposantne hoone oli mõeldud diplomaatilisteks vastuvõttudeks ja poliitikute igapäevatööks.

Alpikindluste „külalisraamat"

Leidsin Hellmut Schöneri monograafia, milles loetelu kõrgetest aukandjatest, kes aastatel 1936-1944 Hitleri alpikindlusi külastasid. Külastused algasid siiski juba mõni aasta varem, kui valitsuse lennuväli käiku läks. Selle aja jooksul käisid Obersalzbergis Führer'iga kohtumas vist küll kõik Euroopa kroonitud pead, riigi- ja valitsusjuhid, relvajõudude ülemad ja kes kõik veel. Kindlasti oli ka erandeid - näiteks pole H. Schöneri loetelus ühtki vene nime. Asjaolu, mis ei anna vastuseid, pigem püstitab küsimusi, sest kahe totalitaarse riigi partnerlussuhted olid Euroopale nähtavad.

Kõrgete külaliste loetelus esimene on Briti toonane peaminister Lloyd George, keda võeti Kotkapesas vastu 9. septembril 1936. Juba foto toonasest kohtumisest on kõnekas. Hitler - Esimese maailmasõja jefreitor - võtab võitjariigi peaministrit vastu trepil, ulatades tervituseks käe, seistes ise külalisest paar astet kõrgemal.

Kohtumiselt naasnud peaministrit võttis tütar vastu kõlaval häälel ja asjakohase žestiga „Heil Hitler!". Ja isa vastas: „Jawohl, Heil Hitler!", lisades, et oli kohtunud suurepärase inimesega, kes on aidanud taas jalule Saksamaa majanduse, andnud saksa rahvale tagasi usu tulevikku, - tõelise rahvuskangelasega.

1938. aasta oktoobris võeti Kotkapesas vastu Prantsuse suursaadik Andre Francois-Poncet. Veel kümme aastat hiljem, meenutades muljeid kohtumisest, ei leia suursaadik sobivaid sõnu oma imetluse ja vaimustuse edasiandmiseks. Tema meelest oli see midagi grandioosset, midagi, mis näis kõigutavat universumit.

Austria riigikantsleri Kurt von Schuschniggi visiit Obersalzbergi koos riigisekretär Guido Schmidtiga 1938. aastal oleks ehk sobivaks viiteks meeleoludele ja stiilile sündmuste „teises servas". Austria kantsler koos saatjaga viidi lennuväljalt Berghofi sõjaväe roomikmasinal, meeleolu „vormimiseks" mööduti Waffen-SS-i kohaliku üksuse kasarmutest.

Hitler võttis austerlased vastu oma töökabinetis. Otsekui juhuslikult osales kohtumisel ka kolm kindralit. Austerlased said lepingu teksti, mis kästi alla kirjutada muutmata kujul, või muidu „Kõik järgnev kaotab mõtte!". Kui Austria riigikantsler teatas, et tal pole volitusi sellise lepingu allakirjutamiseks, andis ärritatud Hitler kindral Wilhelm Keitelile (siis juba Wehrmachti ülemjuhatajale) käsu austerlased kabinetist välja saata. Schuschnigg palus sedamaid uut kohtumist. Seda tuli aga paar tundi oodata.

Jutt käis Austria liitmisest Saksamaaga. „Ühel päeval seisan ma nagu kevadtorm oma vägedega Viinis!" - need on Hitleri sõnad. Kuu aega hiljem marssisidki Saksa üksused juubeldava rahvahulga saatel Viini. Toimus Austria liitmine Saksamaaga - Anschluss.

Lõpp

Obersalzbergi saaga lõppvaatus oli kiire. Kiire ja dramaatiline, kuid mitte väga kurb. 1945. aasta 25. aprillil alustasid liitlasväed piirkonna pommitamist. Berghofile heideti 1232 tonni pomme. Kompleks hävis täielikult. Kohalik ajaleht „Berchtesgadener Anzeiger" kirjutas suurtest purustustest, kuid vaid 31 hukkunust.

Kehsteinhaus säilis, ameeriklased võtsid selle võimudelt üle. Kuuekümnendate algusest on Kotkapesa külastajatele avatud.

Berghofi aga ei pääse. Miks? Et paik ei muutuks „palverännakute kohaks".

KERSTEN SAAR

Jaga |