Inimväärne elu - kuidas sinna jõuda

RIINA VÄLBE,      19. november 2003

Ühiskondlik lepe, õiglane palk ja sotsiaalhartad

Ühiskondlik lepe tõi avalikkusesse mõiste õiglasest palgast koos lubadusega: rakendatakse õiglast palka ning Euroopa Liidu sotsiaalkindlustuse ja töösuhete standardeid. Nüüd oleks vaja täpsustada, mida tähendab õiglane palk ja kui tõsiselt selle rakendamisele tegelikult mõeldakse.

Eesti riigi meelest pole meile õiglast palka vaja
Mõiste selgituseks on otstarbekas teha väga lühike tagasivaade sotsiaalvaldkonna arenemisele Euroopas. Teadaolevalt astus Eesti 1993. a Euroopa Nõukogu (Council of Europe) liikmeks. Selles on 34 liikmesriiki, sh Venemaa. Juba 1961. aastal kirjutati alla Euroopa (Nõukogu) sotsiaalharta (põhisotsiaalõigustest), mida on täiendatud ja parandatud 1996. a Strasbourgi riigipeade ja valitsusjuhtide tippkohtumisel.
Euroopa sotsiaalhartale (European Social Charter) on alla kirjutanud Euroopa Nõukogu liikmesriikide valitsused. Eesti Riigikogu võttis 31. mail 2000. a vastu "Parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta ratifitseerimise seaduse", kuid jättis ratifitseerimata terve hulga artikleid, sh artikli 4 "Õigus saada õiglast töötasu". See tähendab, et Eesti riik ei tunnusta töötajate õigust saada niisugust töötasu, mis tagab neile ja nende perekondadele inimväärse elatustaseme.

Töötajad saavad valdavalt ebaõiglast palka
Õiglane palk Euroopa Nõukogu mõistes on täpselt määratletud. See on töötasu, mis moodustub 68% keskmisest palgast, ning alla selle teenivate inimeste arv ei tohi ületada 5% töötajate koguarvust riigis. Eesti statistilist keskmist (ümardatult 7000 krooni kuus) aluseks võttes oleks Eesti õiglane palk 4760 krooni ja sedagi võiks teenida vaid 23 600 töötajat, kui arvestada palgatulu saajateks 57% täisealisest elanikkonnast. Ülejäänud palgatöötajad peavad kõik rohkem teenima.
Tegelikkuses saab Eestis keskmisest palgast alla 68-protsendilist palka kaugelt suurem hulk kui 5% töötavatest inimestest. Sotsiaalkindlustusameti andmetel teenis 2002. a tinglikust keskmisest vähem palka 71,6% ehk 521 964 inimest.

Euroopas seati õiglus jalule 30 aastat tagasi
Euroopa Ühenduse esimene sotsiaalpoliitiline tegevuskava töötati välja 1974. aastal, kui ühenduses oli üheksa liikmesriiki. Uue käsitluseni sotsiaalvaldkonnas jõudis Euroopa Ühendus 1989. aastal. Siis võeti vastu Euroopa Komisjoni Majandus- ja Sotsiaalkomitee koostatud dokument "Ühenduse harta töötajate põhisotsiaalõigustest", mida hakati lühiduse huvides kutsuma sotsiaalhartaks (Social Charter). Sotsiaalharta lülitamine Rooma lepingusse ebaõnnestus ja seetõttu sätestati sotsiaalpoliitika küsimused spetsiaalses sotsiaalpoliitika protokollis 1992. a Maastrichti asutamislepingu juures. Seda kutsutakse sotsiaalpeatükiks (Social Chapter). Amsterdami lepingu jõustumisega 1999. a inkorporeeriti sotsiaalpoliitika protokoll Euroopa Liidu asutamislepingu sotsiaalpeatükki. Õiglase palga mõiste täienes veelgi: kõigile töötajatele tuleb garanteerida alampalk, mis ei tohi olla väiksem kui 40% riigi keskmisest palgast.
Seda arvesse võttes peaks 7000-kroonise statistilise keskmise puhul olema alampalk 2800 krooni.

Euroopa ühine eesmärk
Kindlasti tekitab segadust sotsiaalvaldkonna mõistete sarnasus (eriti inglise keeles) ja mitu hartat. Kuid need kõik kõnelevad ühest eesmärgist - see on inimväärne elu.
Eesti riik peab seda ükskord hakkama arvestama ja teadvustama, et riigi majandus on vahend hea elu saavutamiseks. Praegune valitsuskoalitsioon käsitleb kahjuks majandustulemusi eesmärgina. Peaminister on Euroopa pressis kirjutanud vajadusest jätta maksupoliitika iga riigi enda pädevusse. See on õige ainult siis, kui sotsiaalpoliitika tunnistatakse majandus- ja maksupoliitikaga võrdväärseks.

Õiglane palk Euroopa Nõukogu mõistes on täpselt määratletud ja see on töötasu, mis moodustub 68% keskmisest palgast, ning alla selle teenivate inimeste arv ei tohi ületada 5% töötajate koguarvust riigis.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)