Armastab, ei armasta...

Onu hakkas koolipingis pükse kulutama president Pätsi valitsemisajal ja on näinud ka suure idanaabri baaside Eestisse rajamist. Naaberriigi juhtkond sääresidemetega punaväelaste toel välistas iseseisev-olemise. Meenutagem intsidenti Poola allveelaevaga või Helsingi pommitamist siinsetest baasidest. Nüüd kaklevad arvamusliidrid karvade lennates, püüdes meile selgeks teha, kas Konstantin oli reetur või pühak. Onu kesised mälukurrud ei võimalda võrrelda Pätsi kirujate ja meie ahjusooja presidendi arvustajate arvukust; ta on aga veendunud riskialdi mehe teenetes Eesti iseseisvumisel. Selle energia, mis mälestusmärkide-teemal õhku lendab, võiks tulusamalt kasutada hariduse ja majanduse arendamisel, eesseisva pooleaastase EL juhtoina-rolli ettevalmistamisel.

Erakondade põhimureks on kohalikud valimised. Piirkondades käib äge sebimine truualamlike paikaseadmisel ja isemõtlejate tõrjumisel. Iga asjaline esitab oma arvamust ainutõena, teisitimõtlejad väärivat tuleriita. Tavavalija valibki libekeele või jätab üldse valimata. Haldusreform heidab ukse taha hulganisti kontorirotte, kellel puudub ettevõtluses töötamise kogemus. Ja ega töödpakkuvaid ettevõtteid kõikjal ümbruses pole, eriti nende kvalifikatsioonile sobivaid. Maavanemadki kandideerivad, lootes volikogu esimehe troonile potsatada. Nende edulootust suurendavad paljude seniste asjameeste korruptsiooniprotsessid.

Kikkiskõrvu kuulates tundub meie korruptsioon siiski olevat lapsemäng, võrreldes laias ilmas toimuvaga. Riigijuhid astuvad tagasi, presidendi- ja kantslerikandidaatide senine tegevus ei kannata päevavalgust. Suurkorporatsioonid otsivad kõrvalteid maksude vähendamiseks, mõjutavad riikidevahelisi suhteid. Riigijuhid püüavad kõikvõimalike vahenditega oma võimu põlistada.

Onu Aadu meelest tundub idapoolsetele rahvastele sobivatki diktatuur – riiklik või religioosne. Olematu keemiarelva põhjendusel suruti Saddam keldrisse ja sealt tapalavale. Püüti kehtestada sealsetele rahvastele sobimatut läänelikku demokraatiat, ka meie poegade verega. Praegust kaost ei mõista keegi seal kõrvaldada. EL-i pürgiva NATO riigi Türgi valitseja jälitab kogu maailmas islamidiktatuuri kehtestamise vastaseid, samal ajal sõdib koos Venemaaga Süüria pinnal. Nüüd ähvardavad ka jänkid oma maaväed sinna viia. Venemaa ja NATO väed taplevad käsikäes kolmanda riigi aladel! Onu maamehelik mõtlemisviis haistab järjekordset Afganistani, seal sõdisid küll mõlemad eri aegadel.

Euroliidu areng paneb kukalt sügama, sest paljukiidetud ühtsus mõraneb. Rumeenia president püüab rahvast suukorvistada ja oma trooni põlistada. Meie oravateski kujunes pika võimuloleku jooksul ainutõe-tunne ja arvamus, et nemad jäävadki Eesti riigi nabaks. Võimulolijate tellitud ekspertide arvamused olid (ja on) ikka tellijale meelepärased, võimaldades õigustada ekslikke ettevõtmisi. Ju selline leivaisale meelepärase pakkumine kuulub inimloomuse juurde.

Edaspidi tuleks otsuste langetamisel tugineda erapooletute teadusasutuste asjatundjarühmade soovitustele meie majanduse, sotsiaalvalla ja kodanike julgeoleku kindlustamiseks. Võimu teostama tuleks kutsuda asjatundjaid, mitte piirduda sinna trügivateuniversaalsete parteifunktsionääridega. Praeguses segases rahvusvahelises olukorras on omad tugevad jalad eluliselt olulised.

Meie tavaelu on muutunud liiga murevabaks ja inimesed paiskavad oma energia ülejäägi pseudoprobleemide tekitamiseks. Ikka tuleb millegi vastu võidelda, midagi ära keelata… Mõistlikum oleks siin järgida rahvatarkust: kus viga näed laita, seal tule ja aita!

Karusloomakasvatus lõpetada, loomsed toidud olgu tabud, energiatiivikud on saatanast jne. Meie korilastest eellasedki sõid juurikate ja pähklite kõrval mõnuga tõuke. Metsatulekahjus hukkunud loomade liha mekkimine innustas neid imelisi toiduallikaid otsima ja ka nahka ihukatteks kasutama. Kõik see on olnud kooskõlastatud looduse areng ja hoopis loomupärasem kui praeguses sünteetikaväljas elamine.

Meie tuleviku kujundajad kuulutavad juba ammu, et onuealised võivad veel oma eluõhtu veeta riigi toel, tulevased eakad pühkigu suu pensionist puhtaks, kui just hulganisti väljamaist tööjõudu sisse ei tooda. Samal ajal ei õpi ega tööta 18,4% õrnemast soost ja 11,8% mehehakatisest noort, kokku 30 tuhat! Paras iga õppida sobivat eriala või juba õpitut tööl rakendada ja ka perekonna loomisele mõelda (mitte vanemate kulul).

Vabaühendused võiks oma energia suunata noorte kodanike kasvatamisele ning sellesuunalise riikliku poliitika ja ühiskondliku mentaliteedi kujundamisele. Seni kõlavad vaid üleskutsed teavitada 4–8aastatest, kes laulda ja tantsida armastavad ja oskavad. Kuidagi ühekülgne on see laste ja noorte arendamine.

Neid ja teisi onu Aadu mõtisklusi tähendas üles   EINAR LEPP

Jaga |