Seadusega lubatud pauperism Eesti eakatele inimestele

Aleksander Reben,      12. mai 2004


10. märtsil võttis Riigikogu vaikselt ja kiiruga vastu sotsiaalkindlustuskoodeksi (SKK) ratifitseerimise seaduse. Kuid mitte 1990. a parandatud ja täiendatud variandi, vaid vana, 1964. a koodeksi. Miks?
Põhjuseid on kaks: esiteks, Eesti peaks vältima sanktsioone (trahve) ja kiiresti kindlustama sisseastumise Euroopa Liitu; teiseks, programmeeritud pikaajalist pauperiseerimist – massilist vaesumist – tahavad riigijuhid-variserid õigustada 1964. a koodeksi madala miinimumstandardiga.
Arvan, et euroopaliku minimaalse pensioni määramisel ei saa baasaluseks-etaloniks olla elatusraha miinimumi määramisel kasutatud 1964. a etalon, müstilise lihttöölise netopalga madal protsent, vaid üldtunnustatud euroopalik baasalus – Eesti keskmine palk, ja minimaalseks pensioniks peaks olema 50% keskmisest palgast kõigile, kellel on 40 aastat või enam tööstaazhi ja kes on jõudnud vanaduspensionäri ikka.
Mõned Eesti prominendid väidavad, et eestlaste esivanemad olid Aadam ja Eeva. Ja see tõik on leidnud kinnitust teadlastelt, kes, analüüsides vanast ajast säilinud ajaloolisi ja sotsioloogilisi uuringuid, leidsid, et mainitud esivanemad:
1. eelistasid armastust paradiisile;
2. sõid ühte õuna kahe peale;
3. said hakkama ilma garderoobita;
4. ei kasutanud posija abi ega rohumürki;
5. ei esitanud kaebusi ja austasid korda.
Sellest informatsioonist järeldavad riigijuhid, et teise Eesti eakad inimesed ei pea ega saagi euroopalikku pensioni, sest vaesus on päritav ja normaalne nähtus, kui inimestel puuduvad Hans Christian Anderseni kirjeldatud kangakudujatele omased erigeenid, mis on olemas esimese Eesti täisväärtuslikel inimestel, tänu millele hiljuti Toompea lihtprominentide palgad suurenesid 2500 krooni ja juhtkorüfeede palgad kasvasid rohkem kui 2500 krooni võrra.
Loodetakse, et niisugused ergutussüstid aitavad hoida teise Eesti eakate inimeste pauperismi programmeeritud tasemel ja vältida Riigikogu fraktsioonide muutumist sponsorite teenindusbüroodest kogu Eesti ühiskonna teenindusbüroodeks. Tähendab, pimesikumäng sotsiaalpoliitikas jätkub määratlematult seni, kuni täisväärtuslike inimeste astronoomilised vajadused saavad rahuldatud, sest takistus astumiseks ELi on ju kõrvaldatud ja ühiskond vajalikul määral lollitatud.
Kui episoodilised riigivara kadumised-röövimised (nagu 10 miljonit dollarit, kultuurkapitali lugu, osa strateegilisest viljavarust ja muud "pärlid") ulatuvad miljonitesse, siis vanaduspensionäride iga-aastased stabiilsed pügamised (vanaduspensioni fondi väike ja vähenev protsent SKPst võrreldes ELiga) ulatuvad miljarditesse.
Eesti riik võib röövida ja ka riigilt saab varastada. Võidavad alati esimese Eesti esindajad, kaotajateks on ikka teise Eesti inimesed. Organiseeritud kuritegevus on meil moes.
Enam kui kümneaastane pimesikumäng sotsiaalpoliitikas tuleks hukka mõista ja otsemaid tingimusteta lõpetada. 1964. a koodeksi ratifitseerimine on pisikosmeetika, mis ei kaota vaesust ega kindlusta vanurite euroopalikku elustandardit.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)