Rahvakalender ja ajaloomälu ümbertegemisel

Kahtlemata on igati väärikas austada noorimaid (sõja-)veterane, kuigi on veel alles viimase suure (vennatapu-)sõja veterane, kes vaenlaste poolt peale sunnitud sõjateele läksid sisemise veendumusega seista Eesti iseseisvuse eest. Kas veteranipäev juhuslikult sattus jüripäevale, mis aegade algusest on olnud maarahval oluline tähtpäev? Mitte juhuslikult ei läidetud muistse vabadusvõitluse tõrvikut 1343. aastal just jüriööl.

 Lahutamistehtest 2014-1343=671 näeme, et Jüriöö ülestõusu ümmargusest tähtpäevast on vaikimisi mööda hiilitud. Miks? Vaid Jüri Ratas pidas möödunud aastal päevakohase kõne Tallinnas Jüriöö pargis jüritule süütamisel. Terve aasta jooksul ei leidnud eestlaste ülestõus laiema avalikkuse ees mingilgi viisil äramärkimist, rääkimata tähistamisest. Küll aga leidis seoses „Eesti ajaloo“ teise osa ilmumisega aset terav diskussioon selles teoses „muistse vabadusvõitluse“ mõistest loobumise ning Jüriöö ülestõusule vaid napi tähelepanu osutamise pärast.

 „Eesti ajalugu II“ tegijatel on see olnud teadlik valik: „Seda paarikümmet aastat 13. sajandi alguses, mida senini tunti muistse vabadusvõitlusena, vaadatakse nüüd hoopiski Kirde-Euroopa ristisõjana.“ (Marek Tamm, Postimees 11.01.2013). Samas jätkatakse: “Mingis mõttes võib öelda, et näiteks Liivimaa piiskop Albert või Mõõgavendade ordu, kes traditsioonilises käsitluses on meie vaenlased ja anastajad, on muutunud osaks „meist“. Nende tegemised on ka meie ajalugu ja kui keegi ütleb, et ka Albert ja ordurüütlid on meie esivanemad, siis «Eesti ajalugu II» sellele vastu ei vaidle.“

 Eesti keskaja uue kontseptsiooni autorid on väitnud, et muistne vabadusvõitlus on eestlaste teadvusse salvestatud ajalooteemaliste kirjandusteostega (Kreutzwald, Jakobson, Bornhöhe, Saal jt),  mis olevat kujundanud mitmele eestlaste põlvkonnale Euroopa ajaloost väärarusaamu (nt muistne vabadusvõitlus, 700-aastane orjapõlv).

 Kust aga on pärit senine Eesti keskaja ajalooliste sündmuste faktoloogia, mille põhjal on ärkamisajast peale kujunenud eestlase arusaamad muistsest vabadusvõitlusest ja seitsmesaja-aastasest orjapõlvest?

 Vastus: EESTI BIOGRAAFILINE LEKSIKON. Peatoimetaja prof. A. R. Cederberg.  K./Ü. LOODUS, Tartus, 1926 – 1929. (Faksiimile (M. Tambergi teostus, 2001) koopia, peaks olema saadaval igas raamatukogus.)

 Selles leksikonis sisaldub Eesti ajalugu nende ajalooliste isikute elulugudes, kelle elu ja tegevus on seoses Eestiga, eesti rahva poliitilise ja kultuurilise arenguga.

Juba mõne üldtuntud nime, nagu Läti Henrik, piiskop Albert, Kaupo, Dreileben järelt avaneb sootuks teistsugune pilt ajast, millest „Eesti ajalugu II“ on vaikides mööda  hiilinud, et mitte öelda, nagu seda Jüriöö ülestõusuga seoses on juhtunud, - maha vaikitud. Juba põgusal tutvumisel ajalooliste faktide kirjeldustega selles leksikonis, ilmneb, et kõik need on pärit baltisakslaste sulest ning kirjeldatud ammu enne Kreutzwaldi ja Jakobsoni aegu.

 Vaatame, mida on Jüriöö ülestõusust kirjas ühe selle peategelase -- Liivimaa ordumeistri Burchard von Dreilebeni eluloos.

„… Harju-Viru vasalkonna õiguste  arenemine mõjutas  talupoegade seisukorra äärmise viletsuse. Selle tagajärjel tekkis Harjus  1343. aastal mäss, mille ohvriks said kõik eestlaste kätte langenud võõrad. Rahva poolt valitud juhtidega eesotsas liikus eestlaste vägi Tallinna alla. Eestlaste vastuhakkamine sai seda hädaohtlikuma iseloomu, et nad Rootsi võimudelt Viiburis ja Turus ning Pihkva venelastelt (viimased olid sel korral sakslastega vaenujalal) olid abi otsinud, mida need ka olid  valmis andma. Paidesse põgenenud sakslaste, nende hulgas ka Tallinna piiskopi, palvel tuli appi ordumeister Dreileben, kellel tol korral väed Pihkva-vastaseks võitluseks just koos olid. Dreileben oli 4. V Paides, kuhu läbirääkimisteks olid kutsutud Eesti väejuhid-saadikud ühes saatjatega. Need kaebasid läbirääkimiste aegu junkrute jne. survevalitsuse üle; nad peeti ülekohtuselt kinni ja raiuti tükkideks, kui nad meelepahas neile antud julgeoleku-tõotuse murdmise pärast vastu hakkasid.

… Tallinna lossi jäi orduvõimu esindajaks  selleaegne Viljandi komtuur Goswin von Herike. Ordumeister ise läks kaasasolevate vägedega Läänemaale, teel hirmsasti rüüstates ja tappes, kus eestlased Haapsalut piirasid (Hoeneke järele algas mäss Läänes samal ajal kui Harjuski). Kuid eestlased ei oodanudki siin sakslaste päralejõudmist ja põgenesid metsadesse ning soodesse. Eestlastest appi palutud Rootsi võimud Soomest jõudsid laevastikuga Tallinna alla alles paar päeva hiljem. Ka õnnestus Riia komtuuril Lõuna-Eesti jne. orduvägedega ja Tartu piiskopi sõjavägedega mai lõpul Tartu piiskopkonda sisse tunginud ja Otepääni edasi jõudnud Pihkva venelaste vägesid tagasi hoida. Seega oli mässuliikumisele mandril piir pandud.

… Mässu rahustamisel olid eestlased raskelt kannatada saanud. Hukkunute arv oli tolleaegse rahva arvuga võrreldes kohutavalt suur, nii suur, et Eesti mässu mahasurumine on võrreldav verisemate ajaloosündmustega. Suures Eesti mässus kannatas eriti  ka Harju-Viru ja Lääne vasalkond, kelle liikmeist mässus palju hukkus. Ka oli vasalkondadele tulunduslikult  raske hoop antud: mõisad maha põletatud ja palju orjuse- jne. kohustuslikke hukatud. Eriti rasked olid aga mässu tagajärjed talupoegadele, kes kaotasid oma ehitused ja liikuva vara. Sakslased olid mässu mahasurumisel hirmsa töö teinud: alguses tapeti kõik, kes ette juhtusid, pärast hakati hukkamisel piiri pidama, et enesele töötegijaid orje säästa. Suure Eesti mässu mahasurumine on tumedamaid ja verisemaid lehekülgi ajaloos.

Veelgi huvitavam on jälgida allikate loetelu, mis iga artikli lõpus üksikasjaliselt ära toodud:

[Jüng. Livl. Reimchchronik des Barth. Hoeneke 1315 - 1348, herausgeg. v. K Höhlbaum (1872); Renner: Die Chronik Wiegands von Marburg, herhausgeg. v. Th. Hirsch (Scriptores rer. Prussic. II, 1983); H. G. Porthan, M. Pauli Juusten … Chronicon episcoporum Finlandensium (Aboae, a. MDCCXCIX); UB I (1853), II (1855), VI (1862 -1865); Bunge, Herzogth. Estl;  A. v. Gernet, Forsch, z. Gesh. D. Ball. Adels I (1893), II (1895). - H.S.]

Ei ühtki eesti nime!

Piiskop Alberti nime alt saame lugeda (tervikust jälle mõned katked):

… Albert von Buxhövden Liivimaa (Riia) piiskop,  surnud 1229.  Albert põlvnes  Buxhövdenite soost.

…  Albert oli vaga kristliku misjoni teenistuses, kuid tänu oma suurele poliitilisele  andele käsitas ta enda ülesannet eht keskaegse kirikuvürstina. Tema kavatsus oli luua iseseisev , ainult paavstist ja keisrist sõltuv  peapiiskopkond mitme,  ainult temale alluva  alampiiskopiga.

… Kõige pealt oli juba tol ajal rahvusvaheline „Balti küsimus“ olemas. !!! (Autori rõhutus: !!!)

… Balti rahvastelt polnud oodata üldist vabatahtlikku ristiusu vastuvõtmist, kuna see ju allaheitmisega oli ühendatud.

… Suvel 1199 kogus ta Ojamaal omale 500 meest liivlaste maale kavatsetud sõjakäiguks, siis nõutas ta omale toetust Taani kuningas Knut’ilt, hertsog (hiljem kuningas) Waldemarilt, Lundi peapiiskop (Bremeni võistleja kirdes) Absalon’ilt ja paavst Innocentius III-lt, kes oktoobris ristisõja-bullaga  pöördus sakside ja westfaalide poole. Detsembris rändas  Albert saksa kuninga Philippi juurde Magdeburgi, kus ta endale hulga ristisõdijaid kogus. Augustis 1200 ilmus ta Lüübekist 23 laevaga Väina suhu. Hiljemini on Albert veel 13 korda selle teekonna  ette võtnud, et ristisõda jutlustades sõdureid koguda, asunikke maale ligi tõmmata ehk riiklikke asju ajada,

…  ja liivlaste pealik Kaupo jäi kristlaseks oma surmani lahinguväljal. Need näited tõestavad, et vaimulik töö asjatuks ei jäänud. Loomulikult ei saa eitada ka teisi tõsiasju: tuli ja mõõk mängisid paganate usustpööramises suurt osa, veristel maadevaldamistel oli tihti eesmärgiks ainult väline kristianiseerimine, Balti rahvad kaotasid oma poliitilise iseseisvuse. Kohati sattusid nad  rõhuva surve alla ja õppisid siis tundma rohkem uue võimu varjukülgi kui selle õnnistust.

… Aastal 1201 asutas ta Riia turu, tulevase linna, mille elanikele  ta Wisby saksa linnaõiguse andis ja mille kaubandust  ta privileegidega edendas. Riiga määras ta ka  oma piiskopkonna asukoha (1202), kuna ta terve Liivimaa  neitsi Maarjale pühendas. Umbes aastal 1202 asutas Alberti abiline Dietrich, vist küll Alberti algatusel, mõõgavendade vaimuliku rüütliordu.

... Liivlaste pealiku Kaupo saatis Albert aastal 1203 munk Dietrichiga ka paavsti juurde Rooma, loomulikult poliitilise eesmärgiga. Liivlaste maa-ala alistamine oli 1206. aastaks lõpetatud,

 [Läti Henriku „Chronicon Livoniae“ (peaallikas); Dehio, Gesh. D.Erzbistums Hamburg-Bremen, 2. Bd., 1877, lk160jj.;  Allg.D. B. I,196 jj.; Protest. Realnetz. I, 295 jj.;  A. Hauck, Kirchen-geschichte Deutchlands 1903, Bd. 4;  Arbusow, Geistl. (Jahrb. f. Gen. VIII, 58j., XVI, 5); R. Holtzmann, Neues Archiv d. Gestellsch. f. alt. Deutsche Gesch.-kunde 43., 1920, lk 161 jj. LA ]

  Ka selles allikate loetelus ei ole ainsatki eestlase nime.

23. aprillil peetava jüripäeva ajaloolise tähenduse minetamine seoses veteranipäeva sisseseadmisega sunnib esitama retoorilist küsimust Eesti lähiajaloo kohta. Võib-olla sobiks Euroopa ajalookirjutusse ka küüditamiste, Sinimägedes peetud kaitselahingute või Laulva Revolutsiooni ümbermõtestamine? Näiteks on Laulva Revolutsiooni ja veretu riigipöörde peategelaseks Eestis kuulutatud ju ei keegi muu kui USA president Roland Reagan.

 Kes või mis tingis just jüripäeva (esialgu) veel ka veteranipäevaks tegemise? Peaks ju kalendris valentini-, sõbra-, emade-, isade- jpt teiste „päevade“ kõrval vabu päevi ikka veel leiduma.

Jaga |