Eesti - täisväärtuslik partner või Euroopa pime tagatuba?

LIINA TÕNISSON,      16. juuli 2003

Euroopa Liit JAH

Jah või ei? Äärmiselt lihtne on öelda "ei" liitumisele, sest mitmed asjad ei ole Euroopa Liidus nii, nagu meie tahaksime. Kuid kas kusagil mujal maailmas on olemas mõni teine liit või ühendus, kus meie, eestlased, saame mängida esimest viiulit ja saame panna teised tegema asju, mis meile ja ainuüksi meile sobivad? Vastus on kindlalt ei. Kolmas variant on jääda välja ELst ja elada ilma liitlasteta edasi selles globaliseeruvas maailmas, kus kõik on omavahel tihedalt seotud ja keegi ei suuda päris üksi läbi lüüa. Olgu see siis riik või üksikisik.

Valge laev ei tule ka aastal 2008

ELi vastased armastavad arutleda teemal, mis on Eestile selles liidus sobimatu ja millised kaotused meid tabavad (kui ikka tõesti tabavad ), jättes üldjuhul kõrvale kaotused, mis ootaksid meid liidust väljajäämise korral.
Palju on räägitud suveräänsuse kaotusest. Võimalik, et see tõesti väheneb, kuigi täna on veel vara sellest rääkida, sest põhiseaduse teksti alles tehakse. Hoopis teine küsimus on aga see, kas meil miljonilise rahvaarvuga kääbusriigina on liidust väljajäämisel üldse võimalik oma suveräänsust siin kahe suure liidu vahel säilitada.
Mingit muud "valget laeva" oodata ei ole, ei praegu ega ka aastal 2008. Kui ootame niikaua oma liitumissoovi avaldamisega, saame ehk tõesti teada, kuidas on läinud teistel Ida-Euroopa riikidel, kes on tänaseks liitumisele juba "jah" ütelnud. Küll aga mitte seda, kuidas töötab uuenenud struktuuride ja juhtimissüsteemiga EL, sest uus põhiseadus käivitub alles 2009. aastal.
Poolteist aastat on Euroopa Tuleviku Konvent töötanud põhiseaduse kallal. Paljuski on juba kokku lepitud, mitmed asjad on veel lahtised, kus meile sobivate lahenduste leidmiseks tuleb tugevasti pingutada. Nii et milline saab olema tulevane Euroopa Liit, sõltub ka meist. Muidugi ei tee Eesti üksi midagi ära. Vaja on koostööd teiste väikeriikidega oma huvide realiseerimisel, kus tuleb teha ka kompromisse, et midagi saavutada.

Me kas liitume või ei liitu üldse

Ainus, mis täna Eesti liitumise puhuks 2008. aastal juba ülimalt selge on, on see, et siis enam mingeid läbirääkimisi ei toimu ja kompromisse meile ei tehta. Me kas liitume ELi poolt esitatud tingimustel või ei liitu üldse. Tingimuste määratlemisel meie siis enam kaasa ei räägi. Keda peaks huvitama mingi pisiriik kahe liidu vahel. Selleks ajaks on kõik kaubavood meist juba mööda suundunud Läti või Soome kaudu nii Läänest Itta kui ka Idast Läände. Ja ei mingeid transiidivoogusid, investeeringuid uute töökohtadega. Rääkimata juba igasuguse teeremondi ja ehituse seiskumisest, sest siis ei tule enam vahendeid ISPAst või ühtekuuluvusfondidest või SAPARDst. Ja ei mingit lootust oma kaupa kuhugi turustada. Ameerika turg ei ole kindlasti see, millele saaks loota.
Seal toimivad juba praegu meie kaupadele mitmed piirangud, sest meie majandus on orienteeritud Euroopa turgudele ELi standardite kohaselt. Selleks on hulga vaeva nähtud ja üsna palju kulutatud nii riiklikul kui ka ettevõtete tasemel. Majanduslik lollus oleks see kõik nüüd prügikasti visata. Eesti ei ole ju Norra ega Shveits, kellel jagub rikkust teistelegi jagamiseks. Kuid isegi nemad kaaluvad ELiga liitumist, eriti just Norra.

Teist valikut meil ei ole

ELst välja jäädes ootab meie enamikku kindlasti elatustaseme langus. Ettevõtlikumad raputavad Eestimaa tolmu jalgelt ja lähevad otsima paremaid kohti, kuid mis saab rahvast ja kultuurist siis? Kas see ei ole mitte liiga kõrge hind meie võimaliku suveräänsuse vähenemise eest ELiga liitumisel!
Kahtlemata ei ole EL meie kõigi unistuste täitumise koht, kuid teist valikut meil ei ole. Meil tuleb püüda seda liitu enda soovide suunas kujundada ja selleks on meile praegu antud unikaalne võimalus. Käib põhiseaduse tegemine, mis ei lõpe kaugeltki konvendi töö üleandmisega valitsuste vahelisele konverentsile, mis tuleb kokku selle aasta oktoobris ja kus kujundatakse tulevast Euroopa Liitu. Meil on võimalik seal kaasa rääkida koos teiste väikeriikidega muidugi siis, kui me 14. septembril ütleme "JAH". Kuigi Tuleviku Konvendi lõppresultaat ei ole rahuldanud 95-protsendiliselt meie soove, pole see dokument samas ka midagi sellist, mida me peaksime kartma. Väikeriigid on teinud sinna rohkem kui 1600 parandust, mille arutelu ja otsustamine seisab veel ees.
Kuid kõige olulisem on hartas fikseeritud - Euroopa Liit on rahvusriikide liit, kus juhtiv roll on Euroopa ja rahvusriikide parlamentidel.

Eesti peab vaidlustes kaasa lööma

Vaidlusi on ka majanduspoliitika vallas. Samal ajal on kultuuripoliitika iga rahvusriigi teostada ja siin on kokkulepe juba kirjas. Niisiis, kui tahame meile sobivamaid otsuseid Euroopa Liidu tuleviku suhtes, peame tegema tööd, kuid liidus sees.
Vaidlused teemal, kas EL oma uute struktuuridega on föderatsioon või konföderatsioon, on täna üsna üleliigsed. See on liit, kus meil tuleb koos teiste väikeriikidega oma huvide eest seista, kuid kuna 19 riiki 25-st on otsustanud teha koostööd uue ELi väikeriigisõbralikumaks muutmise eest, siis ei näe ma mingit põhjust muretsemiseks ja kritiseerimiseks eelmise sajandi mõistete valguses.
Meid ootab töö kõige selle saavutamiseks, millest me oleme alati Eestimaal unistanud. Seda tööd saab teha vaid ELi sees, mitte väljas. Seega, kes on valmis käised üles käärima ja kaasa lööma, valib Euroopa Liidu. Kes arvab, et kõrvalseismine ja virisemine aitab - võib öelda "ei". Kuid see ei tee teda ega Eestimaad õnnelikumaks. Mina igatahes ütlen 14. septembril Euroopa Liidule "JAH".

Kes on valmis käised üles käärima ja kaasa lööma, valib Euroopa Liidu. Kes arvab, et kõrvalseismine ja virisemine aitab - võib öelda "ei".

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (14)