Nädala juubilar GIACOMO CASANOVA 285

Giacomo isa ja ema olid näitlejad Gaetano Giuseppe Casanova ja tema naine Zanetta Farussi. Giacomo oli esimene nende kuuest lapsest. Casanova ise pidas enda bioloogiliseks isaks patriitsiperest pärit Michele Grimanit - San Samuele teatri omanikku. Just selles teatris töötasid tema vanemad.

Väikest Casanovat kasvatas vanaema, sest ema oli pidevatel ringreisidel Euroopas, ning kui poiss oli kaheksa-aastane, suri isa. Lapsena oli Giacomo küllaltki nõrga tervisega, peamiselt vaevasid teda ninaverejooksud. Vanaema palus poissi ravida isegi nõial; see loitsimine jättis Casanovale kustumatu mulje. Arstid leidsid, et  ninaverejooksud on tingitud Veneetsia väga niiskest õhust, ja kui poiss sai üheksa-aastaseks, saadeti ta sisemaal, Paduas olevasse pansionaati. Casanova ise on seda hiljem sarkastiliselt kommenteerinud, et just nii tema vanemad temast vabanesidki.

Elutingimused pansionis olid koledad, kuid Giacomol vedas, sest temast sai abee Cozzi soosik. Casanova asus tema perekonda ka elama ning abee õpetas Giacomole peale akadeemiliste ainete ka viiulimängu. Casanova elas Cozzi perekonnaga koos peaaegu kõik oma teismeliseaastad.

Cozzi juures sai ta ka esimese kogemuse vastassugupoolega suhtlemises - abee noorem õde Bettina oli 11-aastasest Giacomost sisse võetud ja sütitas temas kire. Casanova säilitas soojad tunded Bettina ja terve Cozzi pere suhtes kogu eluks.

Casanova oli vilgas õppija, ta lausa janunes teadmiste järele. 12-aastaselt astus ta Padua ülikooli, mille lõpetas juristina 1742. aastal, olles alles 17-aastane. Teda soosiv abee Cozzi plaanis temast teha  kirikujuristi. Casanova tahtis ka vaimulikuseisusse saada, juurat aga lausa vihkas. Ülikoolis õppis Casanova matemaatikat, filosoofiat ja meditsiini, vahel isegi juba ravides ennast ja oma sõpru. Ülikooli lõpul hakkas ta hasartmänge mängima ning sattus kiiresti võlgadesse. Seepärast kutsus vanaema ta tagasi Veneetsiasse, kuid mängukirg ei kadunud ning Casanova jäi selle küüsi elu lõpuni. Nagu ka lausa patoloogilise seksikire vangiks.

Mõne aja pärast jätkas Casanova õpinguid Padua ülikooli seminaris. Tänu heale välimusele saavutas ta kergesti senaator Malipiero soosingu, kes tutvustas Casanovale kõrgemat seltskonda ja selle elu-olu. Siis leidiski aset noormehe esimene seksuaalkogemus kahe õega korraga. Armuafääridest tulenenud skandaalide tõttu heideti ta seminarist välja.

Casanova reisis peaaegu kogu Vanas Maailmas - oli Napolis, Roomas, Konstantinoopolis, Pariisis. Ta saavutas soojad suhted väga võimsa kardinal Acquavivaga ning kohtus Rooma paavstiga, käitudes tollega äärmiselt vabalt. Casanova sattus oma armuafääride ja kaardimänguvõlgade tõttu pidevalt skandaalide keskpunkti ning 1755. aastal, kui ta oli Veneetsiasse tagasi tulnud, pandi ta pettuse ja jumalasalgamise pärast vangi.

Aasta hiljem põgenes Casanova Pariisi, kus saavutas tuntuse ning kõrgema seltskonna soosingu kui roosiristlane, alkeemik ja maag. Tegelikult oli ta aga šarlatan ja spekulant, kes suutis äärmise põhjalikkusega tundma õppida elu telgitaguseid. Ta suhtles selliste inimestega nagu Madame de Pompadour, krahv de Saint Germain, Jean-Jacques Rosseau.

Üldse oli tema tuttavate hulgas kroonituid päid kogu Euroopast, aga seal olid ka Voltaire, Goethe, Mozart, George Washington, Benjamin Franklin jt. Ühel oma järjekordsel Euroopa-reisil oli Casanova Berliinis, kus kohtus Friedrich II Suurega.

Aastatel 1764-1765 viibis Casanova Venemaal, kohtudes Peterburis Katariina II-ga.

Järgnesid lugematute armulugudega pikitud äärmiselt seiklusterohked hulkuriaastad Austrias, Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias ja Hispaanias. Kord, kui ta sai teada, et Vene laevastik on ankrus  Liivimaa vetes, pakkus Casanova oma teeneid krahv Aleksei Orlovile.

Pärast 18-aastast eksiili sai Casanova loa 1774. aasta septembris Veneetsiasse tagasi pöörduda. Ta töötas seal 1775. aastast isegi inkvisitsioonitribunali salaagendina, kuid seetõttu, et solvas oma allegoorilises romaanis aadlik Grimanit, oli 1782. aastal sunnitud Veneetsiast lahkuma. Selles linnas heitis tema käte vahel hinge Bettina Cozzi - toosama naine, kes kunagi talle esimesi seksisaladusi tutvustas.

Oma elu viimased aastad veetis Casanova Bohemias (Böömimaal) krahv Joseph Karl von Waldsteini lossis, kellega koos uuris kabalistikat ja alkeemiat.

Casanova suri Tšehhis 4. juunil 1798.

Casanova oli äärmiselt mitmekülgne: jurist, vaimulik, ohvitser, viiuldaja, kaardipettur, sutenöör, maiasmokk, tantsija, ärimees, diplomaat, spioon, poliitik, matemaatik, filosoof, kabalist, alkeemik, dramaturg, kirjanik. Ta kirjutas üle 20 teose - sealhulgas ka näidendeid, esseid, palju kirju. Casanova romaan „Icosameron" on üks varasemaid teadusfantastika näiteid. Tema sulest on ilmunud  komöödia „Le Moluccheide", triloogia „Istoria delle tourboulenze della Polonia" (Poola võimuvaakumi ajalugu), Homerose „Iliase" tõlge itaalia keele Toskaana (Firenze) murdesse.

Surematu kuulsuse tõi Casanovale autobiograafia „Histoire de ma vie" (Minu elu lugu). Tema memuaaridest on ilmunud mitmeid töötlusi, kusjuures enamasti on vähendatud seksuaalseikluste kirjeldusi, eriti on tsenseeritud neid, mis kajastasid Casanova homoseksuaalseid kontakte.

Casanova on üks maailmakultuuri legende, seda eelkõige tänu autobiograafia tohutule menule. Temale on pühendatud palju romaane, näidendeid ja filme.

IVARI VEE

Jaga |