Ajakirjanik on loovisik

TOIVO TOOTSEN,      13. oktoober 2004


Eesti Ajakirjanike Liit sai tänavu 85-aastaseks. Esimene katse Eesti ajakirjanikke ühiselt mõtlema ja tegutsema saada tehti 1909. aasta maikuus – seega siis 95 aastat tagasi. Tallinnas kutsuti kokku Ülemaaline Eesti Ajakirjanikkude Kongress, nagu seda siis nimetati.

Eesti ajakirjanike kongressi töökoosolekul rõhutati, et ajakirjanikud, kes seni olid ainult kaaskodanike heaolu eest võidelnud ja oma asjad täiesti kahe silma vahele jätnud, peaksid nüüdsest peale hakkama ka enda vajadusi ja heaolu rohkem silmas pidama. Selleks sooviti organiseeruda. Oma loomeühingu tegeliku sünnini jõuti aga alles kümme aastat hiljem.
"See oli Eesti Vabariigi esimesel aastal. Kuigi idanaabriga sõjajalal seisti ja meeleheitlist võitlust iseseisvuse eest peeti, leiti siiski võimalus ka kodus vaimlise töö tegemiseks. Kõiksugu äriliste ettevõtete kõrval, mis sõjapäevil nagu seened sügisel vihma järel maast kerkisid, asutati mõnigi kultuurilisi eesmärke taotlev ühing. Ja üks niisugustest oli Eesti Ajakirjanikkude Ühing."
Nii kirjeldab Eesti Ajakirjanike Liidu sünnilugu Mihkel Aitsam, ajakirjanike kutseühingu esimese juhatuse liige.

Eesti Wabariik toetas ajakirjanikke
Tuleb tunnistada, et kuigi riik oli algusaastatel vaene, jagus valitsusel ometi raha ajakirjanduse toetamiseks.
1923. aastal andis haridusministeerium 150 000 marka ajakirjanike õppereisideks välismaale. Järgmisel aastal eraldati selleks juba 300 000 marka. 1925. aastal läks Riigikogus töötavate ajakirjanike energilisel kaastegevusel korda ajakirjanduse sihtkapitali loomine Kultuurkapitalis. Sihtkapitali raha kasutati ajakirjanike kutseoskuste tõstmiseks ja majandustingimuste parandamiseks.
Taasiseseisvunud Eestis püüti mitmel korral taastada ajakirjanduse sihtkapital Kultuurkapitalis, nii nagu see oli olnud enne sõda. Vaatamata sellele, et nüüdki oli Riigikogus palju saadikuid, kes olid enne seda töötanud ajakirjanikena, ei leidnud eelnõu toetust. Mäletan, et ühe sellise eelnõu esitas Ajakirjanike Liidu juhatuse palvel tookordne Riigikogu liige Priit Aimla. Eelnõu ei toetatud. Keeldumise põhjuseks toodi, et ajakirjandus olevat isegi rikas, väljaandeid muudkui tulevat juurde. Ühesõnaga, aeti segamini ajakirjandus kui kultuurinähtus, mis oleks vajanud toetamist, ja ajalehtede-ajakirjade kirjastamine kui äritegevus. Analoogia põhjal võinuks siis ju väita, et vaja pole ka kirjanduse sihtkapitali – kirjastused teenivad isegi raha, mõnede kasumid ulatuvad miljonitesse …

Ajakirjanikud ja kultuurkapital
Praegu on Riigikogus arutamisel loovisikute ja loomeliitude seadus. Ja oh üllatust, ajakirjanikud on ka seekord, nagu kultuurkapitali puhulgi, loovisikute hulgast välja jäänud … Ometi oli omaaegses Kultuurkapitalis ajakirjanduse sihtkapital, ometi osales Ajakirjanike Liit legendaarsel loomeliitude pleenumil, ometi on ajakirjandus kultuuri lahutamatu osa ja ajakirjanik loovisik, mitte pelk käsitööline, kes seab sõnu ritta.
Ajakirjanikud on aktiivse eluhoiakuga inimesed, neil on lai silmaring ja kultuuripõhi. Pole juhus, et paljud kirjanikud, poliitikud, ärimehedki on alustanud ajakirjanikuna. Ka praeguses Riigikogus on kunagisi ajakirjanikke ligi kümmekond. Loodan väga, et nad toetavad Keskfraktsiooni kuuluvate endiste ajakirjanike muudatusettepanekut, mille järgi oleks ka ajakirjanik loovisik ja ajakirjanike liit loomeliit.
Kuidagi ei tahaks uskuda, et ajakirjanike väljajätmisel loovisikute hulgast on põhjuseks teiste loomeliitude materiaalne omakasu – supp jäävat lahjaks, kui seda tulevad lürpima ka ajakirjanikud …
Loovisikud on Eesti kõige suurem arengujõud, neid kõiki tuleks väärtustada.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)