Vabaduse vangid

Teder on toetanud mitut õiglast ja keerulist ettevõtmist. Näiteks seda, et kodakondsusetute elanike järglased ei paljundaks kohalike lindpriide hulka, vaid saaksid automaatselt kodakondsuse, kui nad on sündinud Eesti Vabariigis.

Ometi on meie elu minu jaoks endiselt täis nukraid küsimärke, millele vaid suur vabaduse austaja ise vastata suudaks. Tartu Ülikooli ja Konrad Adenaueri Fondi Eesti esinduse korraldatud õiguspoliitika sümpoosionil (9.09.2011, TÜ ajaloomuuseumis) rõhutas Göttingeni Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Andreas L. Paulus eriti inimväärikust kui demokraatia alust. Indrek Teder kinnitas vastu, et peab inimväärikusest veel ülemaks vabadust, sest Nõukogude impeerium oli suur vangla.

Oli vangla tõesti.

Aga üheski vanglas pole ainult vangid. On ka vangivalvurid.

Nõukogude impeeriumis olid nendeks parteikomiteede aparatšikud, rahvusest olenematult. Ainult neil oli piiramatu võim iga ameti ja ande üle. Vangivalvur kaotas inimliku palge, mis jäi alles paljudele teistele kommunistliku partei liikmetele, sest valvuri põhiülesanne impeeriumivanglas oli ideoloogiline tagakiusamine. Keskkomitee kultuuriosakonna juhatajaks võis rahumeeli saada insener, kui ta oli ideoloogiliselt ustav.

Paljud need vanglariigi ustavad valvurid on endiselt kõrgeltmakstud ustavad valvurid. Seekord uutele vangidele - vabaduse vangidele, kelleks kodakondsusseadusega muudeti meie vähemusrahvas: tohutu hulk töörahvast, kes kord nõukogude ideoloogiliste valvurite kaasabil Nõukogude Eesti vabrikutesse meelitati. Ehk, kui jätkata õiguskantslerile meeldinud vanglaterminiga, siis transporditi need inimesed lihtsalt ühest vangilaagrist teise, veidi parematesse laagritingimustesse, aga neil polnud endiselt õigust välispassile ilma kolme soovituse ja eriloata, polnud võimalust "raudse eesriide" taha reisida, polnud seega ei sõna- ega liikumisvabadust.

Meie vähemusrahvas lootis pärast murrangut tõelist ja ehedat vabadust, aga taasiseseisvunud Eesti Vabariigis polnud neil enam üldse mingit passi, välispassist rääkimata! Nad kriipsutati julmalt maha vabade inimolendite hulgast, sest nad olevat olnud "venestamise instrument", nagu kirjutas mulle üks väliseestlaste lemmik Euroopast.

Mille "instrumendiks" olid aga suure impeeriumi ideoloogilised valvurid? Kas mitte alatuse, müüdavuse, tagakiusamise, tsenseerimise ja ebainimlikkuse instrumendiks? Nad trügisid parteikomiteedesse, et olla vanglaeliit. Ja praegu on nad eliit edasi, täiesti karistamatult. Parteikomiteede sekretärid sekkusid igasse teadus- ja kunstiharru, millest nad midagi ei taibanud, aga mille üle neil oli ometi ainuvõim, sest nemad olid ideoloogilised "eksperdid". Nemad olid inimesed, kes seisid ülalpool inimlikku moraali ja sealt kusagilt "ülalt" jätkavad tänini käskude jagamist.

Andrus Ansip oli punalaevastiku Tallinna ehituspataljonis sampoliit (ehk "isepoliit", vt "Eesti Ekspress" 8.09.2011), aga see ei lükka liikvele ühtegi Euroopa komisjoni, Eesti omadest rääkimata. Mart Laar tunneb küll kaasa metsavendadele, aga mitte Jüri Kukele, kelle koonduslaagrisse saatmisega oli seotud Ansipi varajane ja lennukas parteikarjäär.

Miks püütakse meid pidevalt veenda, et avalikud ideoloogilised parteivalvurid olid õilsamad kui salajased KGB nuhid? Kui sovjetiimpeerium ikka oli vangla, nagu väitis Indrek Teder? Või oli siiski juba kommunistlik paradiis, kus parteiaparatšikutena tegutsesid vaid inglid?

Miks selline pahupidine suhtumine endise impeeriumi valvuritesse ja vangidesse? Kui meil on õigusriik? Ja õiguskantsler armastab nii väga sõna "vabadus". Loodetavasti siis ka sõna "õigus"?

Miks jäeti tuhanded vangid kodakondsuseta, aga endistele ideoloogilistele valvuritele anti mitte üksnes kodakondsus, vaid ka võim, mõnele tänaseks lausa võimutäius? Meil pole ometi enam vanglavabariiki? Või on siiski, kõigi nende jaoks, kes endiselt riigi poolt põlatud ja hüljatud? Kodakondsusetuid on ju meie pidulikul ja demokraatiat ülistaval 20. juubeliaastal Eesti Vabariigis ikka veel sada tuhat.

Millega vabadus endisi "raudse eesriide" vange veel üllatab?

Kindlasti vene koolide kättemaksulise reformimisega eestikeelseks. Jah, märksa lihtsam on vene kooli õpetajalt kutsetunnistus keeleseaduse alusel ära võtta, kuigi see õpetaja oleks suurepärane pedagoog. Seda "koolireformi" hakati ju innukalt läbi viima enne, kui vene koolid ja õpilased selleks valmis said.

Sama häda oli kodakondsusseadusega. Otsus tehti kibekähku, aga läks veel mitu aastat, kuni korralikult käivitus passiavalduste vastuvõtmine, keeleeksamid, kogu see paberimajandus, mis ei läinud maksma mitte üksnes tohutu hulga raha, vaid millesse maeti ka tohutu hulk INIMVÄÄRIKUST ja VABADUST, mis haihtusid passijärjekordades ja alandustes... Ikka endise vanglariigi valvurite hoolsal järelevalvel.

"Raudse eesriide" vange üllatatakse ka sellega, et mõnedest eriti vabadusjanulistest vangidest on saanud eriti verejanulised valvurid ja kunagiste vihatud valvurite parimad kolleegid, nende toetajad ja sõbrad. Eriti, mis puutub vähemusrahvaste innukasse valvamisse, olgu tegu keeleseaduse, "tiblasõimu" või muu venehirmust põhjustatuga. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna peasekretär Indrek Saar: "Ta (Lang) tuli igal nädalal õiguskomisjoni nagu korralik Metsiku Lääne šerif, lõi jalaga ukse lahti ja tulistas paar seaduseelnõu tuppa. Alati oli muidugi lõplik tõde temaga kaasas." (Postimees.ee 7.07)

Vangidel on niisiis raudne õigus valvurile kuulekas olla, ja seda õigust kasutab eestimaalane endise püüdlikkusega. Ja kui mõni äkki kuulekas ei ole, siis juhtub temaga nii nagu Tallinna Vene Teatri näitlejatega, kes kogusid 52 allkirja, soovides praeguse kunstilise juhi Natalja Lapina vallandamist. Skandaal on jõudnud ka eesti meediasse, sest teatrist ei lahkunud seejärel publikule peaaegu tundmatu peterburglanna Lapina, vaid hoopis suur hulk eestlastelegi tuntud näitlejaid, kes olid olnud teatrielus sillaks eesti ja vene kogukonna vahel, nende seas ka teletäht Eduard Toman. Natalja Lapina olevat algul küll tahtnud omal soovil Venemaale naasta, sest pole ju võimalik edukalt töötada trupiga, kes nii üksmeelselt soovib tema lahkumist. Aga kultuuriminister Lang olevat noorukese Lapinaga pikalt vestelnud, ja nüüd annab näitlejate poolt väljapraagitud peterburglanna juba võiduka naeratusega intervjuusid, et ta ei mõtlegi kohalike "vabaduse vangide" ainsa teatri juhtimisest loobuda. Miks "vabaduse vangide" teater? Aga seepärast, et "ülalt" tulnud käskudega on vahetunud selles teatris viie aasta jooksul kuus direktorit ja kolm kunstilist juhti. Ühtegi eestikeelset teatrit pole niisugustele vanglareeglitele allutatud, et muudkui trambitakse üle teatri juhtkonna! Kas oleks olnud välismaalasest Lapinale ka alternatiive? Mõni eestimaalane?

Mulle meenub kohe Adolf Käis, kes on mitu korda avalduse esitanud ja soovinud Vene Teatris töötada. Käis on loonud edukalt töötava perefirma, mis tutvustab meile parimaid Venemaa teatrilavastusi. Tema firma õitseb, sel ajal, kui Vene Teater on tohututes võlgades ja pankroti äärel.

Ilmselt on tõesti lihtsam võõrkeelne teater pankrotini viia, sest milleks Tallinnale üldse Vene Teatrit vaja on? Venekeelsed naabrid istugu parem Lasnamäel ja vaadaku Venemaa telekanaleid, et sealt kord vangidele sobiliku vanglamässuna alla tulla.

Miks vanglamässuna?

Ühe vastuse annab ehk president Toomas Hendrik Ilves

Presidendi kuju ja olek sisendavad minusse samuti austust ning temagi oskab maha pidada suurepäraseid kõnesid nagu ka õiguskantsler Teder. Kõlab ju nii inimlikult ja sallivalt lause: "Mul pole palju ühist inimesega, kes puhtas eesti keeles on vastu sõnavabadusele või kirjutab antisemiitlikke kommentaare."

Euroopas ja Ameerikas ei tekita niisugune väide mingeid küsimusi, üksnes sügava austuskummarduse. Miks mina nii sügavale ei kummardu? Eks ikka seepärast, et sõnade "antisemiitlikke kommentaare" asemel oleksin mina tahtnud näha sõnapaari "antivenelikke kommentaare", sest Eesti Vabariigi probleem pole sugugi mitte antisemiitlikud, vaid hoopis antivenelikud kommentaarid. Muide, mitte kõik kohalikud juudid pole olnud jurilotmanid. Paljude kohta võiks öelda Oskar Lutsu kombel, et "juut kaupleb nii ilmsi kui unes; mitte ühtki silmapilku ta ei lase mööduda ilma ärita" ("Mälestused" III). Loodetavasti ei käsi meie õilis ja antisemiitlust põlgav president nüüd kõiki Lutsu teoseid oma raamatukogust kõrvaldada?

Endine Nõukogude lihtkodanik teab, et parteikomiteede ideoloogilistel valvuritel polnud oluline anne ega eriala, isegi mitte rahvus ega sünnikoht, vaid nende ainus karjäärivõimalus oli ideoloogiaga kauplemine. Nüüd kaubeldakse küll juba rahvuspoliitikaga, mis ongi muutnud meie vähemusrahvad vabaduse vangideks. Eestlaste kangelased on nimelt need venelased või ka venejuudid, kes on juba rohkem eestlased kui eestlased ise, nagu grusiin Stalin oli rohkem venelane, kui kõik venelased kokku või austerlane Hitler rohkem sakslane kui suutis olla mõni kohalik ja puhtavereline sakslane...

Eestlaste võõraviha uurimine

Eesti meedia kuulutas Norra rahvuspaatosest kantud massimõrva aegu: "Mis võiks olla Norra tragöödia õppetund eestlastele? See, et võõraviha probleemi ei tohi maha vaikida, vaid sellest tuleb avameelselt rääkida," ütleb professor Veronika Kalmus. Ja edasi teatatakse, et "kui 1998. aastal ei soovinud 11 protsenti inimesi naabriks juuti, siis 2008 oli selliseid juba kaks korda rohkem ehk 22 protsenti. Kui 1998. aastal ei soovinud 22 protsenti elanikest oma naabriks moslemit, siis viimati oli selliseid juba 33 protsenti. Miks on eestlastes nõnda palju võõraviha?"

Mina vastaksin, et põhjus on ikka samas mahavaikimises, mida professor Kalmus ise hukka mõistab, sest selleski artiklis vaikitakse maha meie venekeelne vähemusrahvas, kes on Eesti Vabariigi tõeline võõraviha-probleem. Seda tohutut inimhulka justkui polegi professori jaoks olemas. Sama kurtis mulle poolsosinal ja õudusvärinaga hääles andekas vene poetess, kes valdab aktsendita eesti keelt: "Minu jaoks on kohutav just see, et eestlased elavad nii, nagu meid poleks olemaski!"

Suurepärane oraator Marju Lauristin võib ju südamliku naeratuse saatel riigitelevisioonis inimarengu aruannet tutvustades kinnitada, et Nõukogude kodanikku iseloomustas taluvus ja vastupidavus, mis uuel põlvkonnal puuduvat, ja just seepärast jätvat nad vabaduses kümbleva kodumaa, et võõrsil õnne otsida.

Aga kas on taluvusvõimet tõesti vähem prügikastide juures toitu suhu toppivatel Lasnamäe noorukitel? Või lapseohtu plikadel, kelle emad on jäänud kodakondsuse, töö ja riigikeeleta, ning kes end seepärast sadamas purjus soomlastele müümas käivad?

Mina imetlen neid noori, kellel on jõudu ja mõistust enne lõplikku allakäiku lahkuda. Jah, minust poleks tänu tsensuurile ja vangivalvuritele saanud sovjetriigis kunagi rahvusvahelist kirjanikku, aga ma ei usu, et kogu uue põlvkonna taluvusvõime on väiksem kui varem. Meriväljal ja Tartus ehk tõesti, aga kindlasti mitte Lasnamäel ja Narvas! Lihtsalt riigipiir on nüüd lahti ja kõik on vabad lahkuma. On vabad venehirmus tehtud seaduste ja reformide eest välismaale põgenema. Mida andekam noor, seda kiirem minek, olgu rahvus missugune tahes. Vähemandekad ja kodakondsusetud jäävad aga kohale ja pätistuvad üha enam.

Eriti veel siis, kui koolireformi sõjakas tank lõpuks ikkagi ka üle Narva venekeelse kooli sõidab. Laps sünnib Kirde-Eestis perekonda, kus kõlab vaid emakeel, elab linnades, kus räägitakse vaid ta emakeeles, aga koolis peab ta hariduse omandama võõrkeeles. Miks küll nõukogudeaegsed ideoloogilised valvurid lubasid mul Tartus õppida eesti keeles? Kas vabadusaja koolireform näitab sovjetvalvurite arengut?

Õnne kahekümnendaks sünnipäevaks kõigile paljukannatanud Balti riikide elanikele! Õnn jõuab meie õuele ikkagi tõelise demokraatia, mitte demokraatliku silmakirjatsemisega. Ka õiguskantsler Teder innustab poliitilist kultuuri väetama tõesõnumiga: "Igasugune kultuuri väetamine peaks algama sellest, et vaatame asju avali pilgul ja nimetame neid õigete nimedega." (27.01.2010)

Väike Šveits, mille asukoht samuti on olnud sõdivate riikide vahel, seisab teatavasti maailma konkurentsivõime tipus tänu mõistlikele seadustele, mis tagavad mõistliku ja eduka argipäeva (neli riigikeelt, eeskujulik ühistransport ja haridussüsteem). Eestivenelased on aga elus ja olemas mitte tänu meie seadustele, vaid hoolimata neist, kuigi sageli hõisatakse ainult edusammudest, nagu poleks võõrkeelset Eestit enam ammu ja nagu kõik eestlased elaksid Meriväljal.

REET KUDU, kirjanik

[esiletõste]

Miks küll nõukogudeaegsed ideoloogilised valvurid lubasid mul Tartus õppida eesti keeles?

[fotoallkiri]

MAHA VAIKITUD: Reet Kudu arvates on meie mitmesaja tuhandeline venekeelne vähemus Eestis leviva võõraviha tõttu ametlikult pea maha vaikitud.

Jaga |