Balti keti vaimsus lõpetaks Ukraina sõja

Balti Nõukogu otsustas 15. juulil 1989 oma esimesel koosolekul, mis peeti Pärnus toonases EKE (ehitusettevõte) pansionaadis, korraldada kurikuulsa MRP 50. aastapäeval, 23. augustil 1989 inimkett Tallinn–Riia–Vilnius.

Nüüd, Balti riikidele vabaduse tagasivõitmise protsessi ühe kesksema suursündmuse 25. aastapäeval, avasid ajaloolise otsuse langetamise kohas mälestustahvli Eestimaa Rahvarinde eestseisuse ja Balti Nõukogu liige, Tallinna linnapea Edgar Savisaar, Rahvarinde Muuseumi direktriss Helen Lausma-Saar ja Riigikogu liige Kadri Simson. Mälestustahvli autor on skulptor Tauno Kangro.

Rahvarinde algatatud rahumeelne

protestiaktsioon oli ainulaadne ettevõtmine, kinnitades maailmale, et iseseisvuse taastamine ja rahumeelsete suhete sisseseadmine oma suure idanaabriga oli baltlastel võimalik läbi viia veretult. Selline areng jahmatas tollal paljusid suurriike.

Kesknädala hinnangul ei tohiks Eesti kui veretu vabanemise edukalt läbi teinud riik praegu eelistada Ukraina konfliktis vaid üht osapoolt ehk konkreetselt president Petro Porošenko režiimi. Ukraina poliitikas on aastakümneid rivaalitsenud erinevad klikid ja oligarhid, kes oma huvidest lähtudes on välisjõudude kaasabil korraldanud erivärvilisi revolutsioone. Taasiseseisvunud Eesti, kes lootis Rahvarinde ideaalide täitumisele, peaks seetõttu toetama Ukrainas erinevate rühmituste lähenemist ja rahumeelset kooseksisteerimist.

Eestimaa Rahvarinne ei teinud pöördelistel aegadel kordagi panust vaid ühele poolele. Mis oleks juhtunud, kui taasiseseisvunud Eesti esimene valitsus oleks Kirde-Eestis läbi viinud sedalaadi operatsioone, nagu Porošenko praegu Ida-Ukrainas teeb? See oleks lõppenud kodusõjaga ja Venemaa sekkumisega.

Ka Eesti taasiseseisvumise ajal

olid Venemaal mängus oma huvid nagu praegu Ida-Ukrainas. Oli reaalne oht, et Ida-Virumaa liitub Venemaaga. Kuid eelkõige tänu Edgar Savisaare, Marju Lauristini, Vaino Väljase, Arnold Rüütli ja hiljem ka Tiit Vähi tasakaalukale poliitikale suudeti Eestis verevalamist vältida. Venemaa liidrid toodi läbirääkimistelaua taha ja suurriigiga suudeti leida kompromiss.

Praegu on Ida-Ukrainast ametlikel andmetel lahkunud 825 000 sõjapõgenikku. Nad olid sunnitud oma kodudest võõrsile pagema, sest jäid kahe rivaalitseva suurjõu – ühelt poolt Euroopa Liidu ja USA ning teiselt poolt Venemaa – „kruustangide“ vahele. Vägivald sünnitab vägivalda, ja olukorra rahunemist Ukrainas pole lähiajal paistmas.

Eesti peavoolumeedia poolt on näotu juubeldada Porošenko ja Jatsenjuki valimisvõidu üle ning samal ajal jätta idaukrainlaste mured tähelepanuta. Kesknädal ei toeta selles konfliktis kumbagi suurjõudu, vaid tunneb pigem kahetsust, et Ukraina rahvas on sunnitud kannatama „suurte“ omavahelises vägikaikaveos.

Eesti riigijuhid peaksid Rahvarinde kogemuse najal kutsuma Ukrainat üles läbirääkimistelaua taha näitamaks, et lepliku, nutika ja erinevate rahvusrühmade huve tagava poliitikaga on võimalik oma riigis tagada rahu ja stabiilsus. Tänu Rahvarinde ja toonase Eesti valitsuse otsustavale tegevusele on eestlastel see väärtuslik kogemus olemas.

INDREK VEISERIK

[fotoallkirjad]

ÜHTSUS: Baltlaste iseseisvuse veretu taastamine ja rahumeelsete suhete sisseseadmine oma suure idanaabriga üllatas paljusid suurriike.

HUVI PÜSIB: Mälestustahvli avamisele tuli omal ajal koos Rahvarindega võidelnud pärnakaid ja noori, kellele pakub huvi Eesti lähiajalugu.

ERINEVAD PÕLVKONNAD KOOS: Heinz Valk, Kadri Simson ja Edgar Savisaar.

MÕTTEVAHETUS: Mälestustahvli autor Tauno Kangro ja Sindi linnapea Marko Šorin.

Jaga |