Igihaljas Heldur Jõgioja

Ma ei hakka jutustama, kui tähtis Heldur meie pere jaoks oli või kui palju ta mulle eeskuju andis - sellest võiks kirjutada raamatu. Ütlen vaid, et ta kosis minu tädi, kui olin kolmeaastane. Heldur oli minu jaoks arvamusliider, kelle sunduseta mõjul astusin 10 aastat tagasi Tartus juba keskkooliajal Keskerakonda.

Kuigi Heldur on laiemalt tuntud eeskätt kui muusik, helilooja, sõnaseadja ning ansambli "Suveniir" asutaja, oli ta ka ühiskonnategelane, rahvamees, vasaktsentristliku mõtte levitaja, poliitik.

Heldur muretses

eesti rahva ning meie riigis toimuva pärast. Talle ei olnud võõras mõiste "maailmavalu". Heldur tegi pea iga päev ringi Tartu turul - käis naturaalset kaupa ostmas, kuid ka lihtsate inimestega suhtlemas. Muide, tihtipeale tegi ta seda, ajaleht "Kesknäda"l näpus. Ta oli igal pool oodatud külaline, kuna temaga käis kaasas lõbusapoolne ülev meeleolu. Heldur oli kuju, kellest oli raske lihtsalt niisama mööda minna.

Tal oli väga lai ning tohutu mitmekihiline suhtlusringkond, presidentidest-peaministritest kuni turuvarblaste-kerjusteni välja. See oli ideaalne pinnas poliitilise mõtte levitamiseks, ja seda Heldur ka tegi, kus vähegi sai.

Ta oli aktiivne

netiportaalide lugeja, nõnda et alguses printis ta lausa pakkide viisi Delfist kommentaare välja! Postimees.ee-st sai ta ajutise kommenteerimiskeelu, sest temperamentse inimesena läks vahest liiale või avaldas õukonnameedia eelistustest erinevat poliitilist seisukohta. Kuid ta ei lugenud kindlasti pelgalt Eesti meediat, tema info pärines sageli venekeelsetest kanalitest, Läänest või koguni tšetšeeni võitlevast portaalist kavkazcenter.

Helduril oli alati oma seisukoht, mis oluliselt erines Eestis parajasti valitsevast parempopulistlikust maailmakäsitlusest. Alustades Tähtvere valla kohalike küsimustega ning lõpetades Lõuna-Eestiga, oli Heldur väga hästi kursis nii Eesti kui ka läänemaailma poliitiliste protsessidega. Eriti hästi valdas ta Venemaal, Lähis-Idas ja Kaukaasias toimuvat.

Päevapoliitika

võis mõnikord muutuda Heldurile kinnistemaatikaks. Ei möödunud ühtegi perekondliku sündmust või kokkusaamist, mil jutt ei oleks läinud poliitikale. 1993. aastast on ta viiel korral osalenud kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel ning  kolmel korral Riigikogu valimistel. Ta oli kolm koosseisu oma kodukoha Tähtvere valla volikogu liige. Ta on olnud valitud Keskerakonna Tartu piirkonna ning hiljem Tartumaa piirkonna juhatuse liikmeks. Heldur rääkis ühiskondlikus debatis kaasa, paljud tema artiklid on ilmunud üleriigilistes ja kohalikes väljaannetes.

Võimatut missiooni

täitis ta Austraalias ehk ta saatis "Kesknädala" väljalõikeid sealsetele väliseestlastele. Reisinud omal ajal läbi suure osa Venemaast, pärast raudse eesriide langemist ka Lääne-Euroopas ning Kanadas, hakkas Heldur aastatuhande algul "Suveniiriga" tegema kuudepikkusi kontserdireise Austraaliasse väliseestlaste juurde, tavaliselt jaanuaris-veebruaris, mil meil on kõige külmem, Austraalias aga parajasti suvi. Reisil olid tihti kaasas ka Sirje ja Rein Kurg ning Toivo Nikopensius (kõik kolm on Helduri poolt värvatud KE liikmed), ööbiti külalislahkete eestlaste kodudes. Selline kontserdireis sai Heldurile tavaks 4-5 aastat järjest. Suured kulud teeniti tasa kontsertidega Austraalia eestlastele. Tava kohaselt viibis "Suveniir" seal ka vabariigi aastapäeval, mil Brisbane'is, Adelaide'is või mujal anti pidulik kontsert ning Heldur pidas aastapäevakõne.

Austraalia-reisidel

sai Heldurile tihtipeale proovikiviks tõsiasi, et väliseestlaste esimene eelistus poliitikas oli ja on rahvuspartei Isamaaliit. Keskerakond pole kunagi eriti tegelnud väliseestlastega, mistap sajad väliseesti kogukonnad on olnud jäetud Lennart Meri, Tunne Kelami, Mart Laari, Toomas-Hendrik Ilvese ja nende kompanjonide mõjuvaldkonda. Laaril õnnestus juba 90-ndatel väliseestlastele maalida pilt Keskerakonnast kui kommunismi ja vana korra taganutjate parteist. Savisaarest tehti väliseestlaste jaoks Eesti "esipunane". Kas pole kummastav, et poliitiline reaalsus Eestis taasiseseisvumise ajal ja hiljem oli hoopis vastupidine - kommunistidega (eriti Interrinde esindajatega) tegi ju koostööd hoopis Laar, mitte Savisaar.

"Suveniiri"

suur miinus väliseestlaste silmis ilmnes momendil, kui selgus, et kogu ansambel kuulub Keskerakonda. Siis algas Helduril ja kaaslastel pinev selgitamine, mis on võrreldav tuuleveskitega võitlemisega: räägid ja tõestad, näitad materjale Eesti ajalehtedest ja saadad raamatuid, kuid miski ei aita. Väliseestlaste enamust oma rahvusromantilisest fluidumist välja tuua osutus paraku võimatuks missiooniks. Kuigi leidus ka erandeid, kes said aru ja olid sallivamad. Austraalia eestlastega suhtlemise käigus saatis Heldur sinna pakkide viisi materjale, mis annaks kohalikele ka pisut teistsugust informatsiooni kui ajaleht "Postimees" või Laari-Kelami jutud. Muu hulgas tean, et Heldur saatis neile tihtipeale "Kesknädala" väljalõikeid või näiteks ostis ära kõik ajalehe Tartus leidunud eksemplarid ja saatis need teele. Seda siis, kui oli ilmunud mõni materjal, mis valgustas "isamaalaste" tegelikku palet.

Pikantse loo

rääkis Heldur sellest, kuidas oli ühel Austraalia-reisil kohanud eestlasi, kes olid kokku puutunud Mart Laari endaga. Nimelt olla Laar millalgi 90-ndatel saabunud Austraaliasse, vaene ja paljas kui püksinööp, polnud teisel ülikondagi. Kohalikud eestlased ostnud Laarile ülikonna, lipsu ja kingad, et tal poleks piinlik rahvuskaaslaste ees käia. Laar oli kingituse vastu võtnud, kuid ei olnud isegi aitäh öelnud, rääkimata sellest, et järgmisel kohtumisel neid inimesi ära tunda. Teda aidanud inimestele jäi paha mekk suhu.

Minu arvates lõppesid Helduri reisid Austraaliasse ühelt poolt tervislikel põhjustel, kuid teisalt kindlasti ka eelmainitud poliitilistel põhjustel. Heldur ei soovinud sinna sõita eelteadmisega, et ta ei leia mõttekaaslasi nendele arusaamadele, mida tema õigeks pidas. Lihtsalt tuimalt minna ja kontserte anda, head nägu teha ja sealjuures vaikida - see ei olnud talle vastuvõetav.

Lõpetuseks,

Heldur ei olnud inimene, kes soovinuks näha itkemist ja hädaldamist, isegi enda ärasaatmisel mitte. Ta oli inimene, kes soovitas meil elada püstipäi, rõõmsalt ning teha halamise asemel midagi ära enda ja teiste abistamiseks.

Heldur Jõgioja ei lahku kunagi päriselt, ta elab edasi oma paljudes lauludes ja raamatutes. Mälestus  temast kestab pereliikmete ja sõprade ning Heldur Jõgioja loomingu austajate südames.

TARMO LAUSING, leinaja

Jaga |