Peeter Kreitzberg täitis poliitilist missiooni

Hingedepäeval Hiinast tulnud teade oli paljudele inimestele täielik šokk. Läks liiga noor, liiga hea, liiga järsku.

Ma sain Peetriga tuttavaks poliitika kaudu, aga me saime ka üsna pea omavahel päris headeks sõpradeks. Peeter polnud poliitikas karjääri tegemas, vaid poliitika missiooni, selle sisu pärast. Ta oli poliitikas ühe-teema-mees. Ja see teema oli Eesti püsimajäämine.

„Me kas võitleme igaüks eraldi või kõik koos oma ühise kestmise eest. See, et Eesti jõukamad ei taha panustada kõrgemate maksude näol meie ühisesse arengusse, on arusaamatu paljudele riikidele. On kurioosne, et majanduskriisid on põhjustatud rikaste poolt, aga kinni maksavad sageli vaesed. Nii ka nüüd, kui need, kes peaksid ise panustama, näitavad näpuga peretoetustele, pensionidele, õpetajate palkadele.

[...] majandust ei arendata majanduse enda pärast. On midagi palju tähtsamat kui üksi, kiiresti ja teiste pingutuste arvel rikkaks saada.

Tahaks, et meie kangelastena ei esitataks 5-6 ärimeest, kümmetkonda skandaalset poliitikut või seltskonnatibi. Tahaks, et paari aasta pärast teame, kes on meie tublimad teadlased, õpetajad, arstid, talupidajad. Neid on sadu ja tuhandeid. Tahaks, et hariduse tähenduse kitsenemine oskusteks ja teadmisteks laieneks selliste väärtuste võrra nagu tolerantsus, kaastunne, abivalmidus, altruism. Vajame uut suunda ja uut hoogu." (ML 19.02.2009)

Nii kirjutas ta Maalehes vabariigi aastapäeva eel kaks aastat tagasi. Sama rääkis ta 12 aastat tagasi, ja ma arvan, ta ütleks täpselt sedasama ka täna...

Peetri teed poliitikas palistavad sellised verstapostid:

• Tallinna abilinnapea

• Haridusminister

• Riigikogu aseesimees

• Presidendikandidaat

Viimati kandideeris ta Tallinna Ülikooli rektoriks, seda tema hing ihkas.

Hingelt oligi ta õpetaja, õpetajad olid tema lähimad sõbrad. Nii poliitikas kui ka eraelus. Ka Tallinna Ülikoolis soovis ta panna pearõhu õpetajakoolituse tugevdamisele...

Tal oli kindlasti õnnelik mees, kui talitas oma südametunnistuse järgi. Ja süda asus tal ka poliitikas vasemal. Oma vaadetelt oli ta sotsiaaldemokraat Keskerakonnas ja jätkas sama rada ka Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas.

Olime ühe(naaber)külamehed Lahemaalt. Mina Erust, tema Eismalt.

Ta oli minu aastakäigu mees.

Mina lähen Erusse tagasi, Peeter Eismale enam mitte.

Aga ma usun, Peeter, et me kohtume veel.

Kaastunne kõigile Peetri lähedastele, sugulastele ja sõpradele, nendele, kes täna leinavad koos meiega.

Jaga |