Valitsustruu meedia väldib majandusest rääkimist

Näiteks Eesti Päevalehe viimane "Möte" (31.10) oli üleni pühendatud arutlemisele usalduslikkuse üle: Oluliseks on muutunud kohtunike õiguste teema, ülitähtis on aborditasu, jätkuvad targutused järjekordsetest muudatustest koolitamises: Ettevõtlustki nimetatakse vaid seoses vastutuse ja usalduse ümber keerutamisega.

Vaatan alati „Terevisiooni“, kus tavaliselt ei puudunud majandusteema. Reede (31.10) hommikul kuulutati aegsasti, et esinema tuleb Heido Vitsur, kes on mõnda aega vaikinud (nemadki olid seda märganud!). Lükkasin isegi basseinimineku edasi, et Vitsur ära kuulata. Ei tulnudki teda. Ja ei mingit kommentaari. Selle asemel tekkis saates raskusi ajatühikuga. Vaene saatejuht vabandas, et mingisugune tähtis jalgpalliguru on autoga teel ja hilineb. Lasti siis lõpusõnadeni ajatäiteks mingeid välismaiseid naljaklippe.

Mis juhtus? Järgmine „Terevisioon“ oli esmaspäeva (3.11) hommikul, kus ei teatatud esineja ärajäämisest midagi. Küll torkas silma majandusteema puudumine. Seda märkab uudistesaadeteski.

Ka Postimees on leidnud „olulisemaid“ teemasid. Näiteks oli laupäevane lisaleht AK pühendatud koos rikkalike piltidega USA presidendivalimistele...

Viimane lootus on, et ehk Kesknädal julgeb tõsisemaid teemasid ette võtta. 

Väga huvitab mind, kuidas elab nüüd juba eakas Arno Köörna, kes  Savisaare ja Plaanikomitee kõrval kõvasti tegeles iseseisvuva Eesti probleemidega (nt Hiina vabamajandustsoonide najal). Ta oli meil üks kõvemaid majandusteadlasi, aga neid oli palju. Pärast löödi plats neist muidugi puhtaks.

Koos teiste oluliste majandusteemadega julgelt üles võtta ülistatud demokraatia ja nn liberaalne majanduspoliitika (isegi Friedman ise jõudis enne surma selle tulemuslikkuses kahtlema hakata).

Üheks peamiseks demokraatia näitajaks loetakse ju mittetulundusühinguid (neid on, korteriühistuid arvestamata, l4 000), igaüks neist ajab oma asja, pressides selleks raha ükskõik kust).

 L.P., endine 77-aastane ajakirjanik  (nimi toimetusel teada)

Jaga |