Mõne poliitiku eksimused ei muuda demokraatiat mõttetuks

Rahva võõrdumisest poliitikast on palju räägitud, kuid kunagi varem pole see probleem tundunud nii terav kui täna.  Inimesed ei näi enam üldse aktsepteerivat põhimõtet, et valimistel kandideerivad poliitikud ka sisuliselt midagi muuta tahaksid.

Kujunenud olukorras on kõige tähtsam see, et inimesed hakkaksid uuesti n.ö. „toru tõstma” – poliitikuga suhtlema. Mis sest, et poliitik kandideerib valimistel ja tahab saada valituks ning et arutelu kandidaadiga võib kodanikule tunduda silmakirjaliku poliitiku eneseupitamisvestlusena, kuid suhtlemine ei võta ju tükki küljest ära. Ei pea ju seda konkreetset poliitikut kindlasti valima, kandidaate on väga palju ja lõpliku valiku saab ju langetada alles valimispäeval, kuid suhelda ja mõtteid vahetada ju ikkagi võiks. Rääkida, arutada, mõelda linna või valla tuleviku üle. Ehk siis: sina ei pea valima mind, kuid vähemalt tule ja aruta, mõtle kaasa, vaidle, seisa oma ideede eest.

Tõrvatilk rikub meetünni, kuid poliitikas ei saa sellest lähtuda

Vana tõde on ju see, et tõrvatilk rikub ära terve meetünni. Kahjuks kipub see ka poliitikas nii olema, kuid me sellest ei saa lähtuda. Kogu meie ühiskond on üles ehitatud osalusdemokraatiale ja poliitik on see isik, kelle kaudu kodanikud oma vaateid ja ideid demokraatlike mehhanismide abil realiseerivad. Kui pöörame poliitikutele paari aferistpoliitiku pärast üldse selja, siis tegelikult ju keerame selja demokraatiale ja blokeerime seeläbi kogu meie ühiskonna normaalset funktsioneerimist.

Osalusdemokraatia-riigis peab meid ju keegi esindama, ja seda isikut on kokkuleppeliselt hakatud nimetama poliitikuks.  Me ei saa kõik üheskoos ennast esindada ja igapäevaselt kambakesi riiki juhtida. Selleks valitakse esindajad, ja senikaua, kui on tegemist demokraatiaga, tuleb valida esindajaid. Poliitik kui ühiskondlik roll peab eksisteerima, ja seda vaatamata sellele, et mõned valdkonna esindajad on selle mõiste negatiivses mõttes väga ära rikkunud.

Lahenduseks on see, et ennast tuleb leida esindama meie hulgast kõige paremad, kompetentsemad, ausamad, pühendunumad ja muul viisil kõige sobivamad.  Kuidas selliseid leida?  Jällegi on selleks vaid üks võimalus. Valimistel osalevate kandidaatidega peab suhtlema, neilt nende arusaamade kohta pärima, neile küsimusi esitama, nendega vaidlema, olema igal viisil avatud nendega suhtlema.

Ainult selliselt on ju võimalik jõuda järeldusele, kes vääriksid saada valitud ja kes mitte, kelle poolt tasub hääletada ja kelle poolt mitte. Suud kinni hoides ja kandidaadile vaid selga pöörates ei ole ju võimalik mõista, kes väärib meid osalusdemokraatias esindama ja kes mitte.

Ka heatahtlikul amatööril kukub poliitikas asi lõpuks halvasti välja

Ühesõnaga, mida professionaalsem on poliitik, seda parem. Ehk, teisiti öeldes, natukenegi amatöörlust, oskamatust, kogenematust ja diletantlikkust toob suure tõenäosusega kaasa järjekordse poliitilise läbikukkumise, asjaajamisliku käpardlikkuse ja skandaalid, ning siis on jällegi juurde tekkinud üks poliitik, kes demokraatia üldist mainet oma tegudega kahjustab. Ega kandideerima asunud amatöör tahagi halba, kuid kuna tal puudub professionaalne ettevalmistus ja kogemus, siis paraku lihtsalt kukub asi lõpuks halvasti välja.

Siit jõuamegi teemaga valimisliitudeni. Erinevalt erakondadest koosnevad valimisliidud tavaliselt entusiastidest ja poliitilises mõttes algajatest, ehkki enamjaolt tublidest ja oma kodukandi eest seista soovivatest inimestest.  Paraku on poliitika keeruline valdkond ja poliitiku elukutse edukas pidamine eeldab teadmisi, oskusi, kogemusi, sidemeid ja paljut muud, mida poliitikavälisest algajast tublil kodanikuaktivistil paraku ei ole. Aktivist on suurepärane teemade tõstatamisel, kuid kui neid teemasid on vaja realiseerida meie avalikku sektorit ja selle poliitilisi mehhanisme kasutades, siis paraku jääb ta hätta. Ja see, kui sa suudad paar minutit poliitikast rääkida, ei tee sind veel poliitikuks.

Meie demokraatia arenguks hädavajalikku professionaalsust siiski leiab erakondadest, sest just parteidesse on koondunud professionaalid. Me tõepoolest nimetame neid professionaale poliitikuteks, kuid tegelikult, nagu öeldakse, ega nimi meest riku. Isegi juhul, kui poliitiku mõiste on täis tehtud ja erakonna mõiste takkaotsa, tuleb parim kvaliteet meie avalike asjade juhtimiseks ikkagi poliitilistest erakondadest, sest sinna on teadmised ja oskused koondunud. Ja loomulikult on erakonnad avatud kõigile, kes soovivad kaasa rääkida, ka neilesamadele tublidele kohalikele aktivistidele, kes täna küll soovivad ilma teha valimisliiduga, kuid kes teatud poliitiliste oskuste ja kogemuste omandamise järel võiksid olla tipp-poliitikud ja endiselt ka rahva lemmikud oma kodukandi eest seismisel.

Valimisliitu maskeerunud poliitikud meelitavad välja hääli

Valimisliitude puhul on oluliseks küsimuseks ka see, et kui valimisliitudes kandideerivad mitte kohalikud aktivistid, vaid reaalsed poliitikud, kes lihtsalt valimisliitudesse maskeerununa loodavad hääli välja meelitada.  See on ebaeetiline ja valijat eksitav.  Kuid mitte ainult. Nimelt lähevad Riigikogu valimistel need valimisliidus kandideerinud poliitikud taas valimistele erakonna nimekirjades. Sageli jaguneb üks valimisliit mitme erakonna vahel, kusjuures valimisliidu erinevad liikmed hakkavad siis rääkima erinevate erakondade erinevat juttu. Kuidas saavad nad valimisliidu meeskonnas siis üksmeelt saavutada? Mis saab olukorrast kohaliku omavalitsuse volikogus, kui sinna pääsenud valimisliidu liikmed Riigikogu valimiste kontekstis igaüks ise suunas rapsima asuvad? Ka teoreetiliselt on võimatu, et nad suudaksid oma valijatele antud lubadusi täita.

Erakondadel on olemas omad üleriigilised programmid, kus on sõnastatud konkreetsed ja selgepiirilised poliitilised seisukohad. Nendest põhimõtetest hoitakse kinni, neid viiakse ellu ja nende eest vastutatakse. Kui valija on vähegi huvitatud sellest, et tema seisukohad ellu viidaks, siis on ainukeseks võimaluseks valida endale sobivate seisukohtadega erakond ja hääletada just erakonnakandidaadi poolt. Siis on teada, mis kaupa ostad ja et ka saad selle kauba, mida soovid. Valimisliitude puhul on tegemist vaid meelepettega ja suuremahulise eksitamisega.  Valimistel kuuled küll muinasjutte, kuid kui oled oma hääle andnud, siis ei huvita need lubadused enam kedagi – kindlasti mitte valimisliitu ennast.

Igal valijahäälel on kaal. See otsustab nii meie omavalitsuste kui ka kogu riigi edasise saatuse. Seetõttu on vastutustundetu lasta see hääl endalt valimisliidu poolt välja kavaldada, seeläbi ühiskonnaelus kaasa rääkimise õigus lihtsalt ära raisata. Iga hääl peab teenima selle hääle andja veendumusi, ja neid on võimalik realiseerida vaid erakonna nimekirjas kandideerijate hulgast endale sobivat kandidaati valides ja tema poolt hääletades.

Mida siis kokkuvõtteks tegema peaks? Kindlasti tuleb tulla valima, sest see on ainuke viis meie demokraatlikku riiki hoida ja siin kaasa rääkida.  Iga hääl tegelikult ikkagi loeb. Lisaks tuleb suhelda kandidaatidega ja, vaatamata oma eelarvamustele, ikkagi kuulata, mida poliitikul on öelda. Vaid siis saab langetada pädevat otsust. Meeles tuleb pidada ka seda, et professionaalsus on koondunud erakondadesse, mitte valimisliitudesse – erakondadel on nägemus, programm, mehhanism selle realiseerimiseks ja, mis peamine, erakonnad on vastutavad oma lubaduste täitmise eest. Parteid ei lähe sarnaselt valimisliitudele peale valimisi laiali ega jäta lubadusi õhku rippuma.

Ja mis ikkagi kõige tähtsam – meeles tuleb pidada, et üksik eksinud poliitik ei ole kõigi poliitikute võrdkuju ega muuda mõttetuks meie demokraatia põhimõtteid. Kindlasti on väga oluline, et valija valimispäeval valimiskasti juurde läheb ja ise näeb, kuidas valimissedel valimiskasti langeb. Oma silm on kuningas.

TOOMAS PAUR,

Riigikogu liige, Keskerakond

[pildiallkiri]    Igal valijahäälel on kaal. Fotol Kesknoorte Võrumaa klubi esimees Markus Meier Võrus suhtlemas kohalike elanikega. Foto Facebook

Jaga |