Eestimaa elutegelikkusest

Ei saa alalõpmata süüdistada miinimumpalgalisi nende kasina sissetuleku pärast. Keegi peab ka nende töö ära tegema. Tänase seisuga peaks vähemalt miinimumpalk ja pension olema 600 eurot kätte, et üldse kuidagi ära elatud saaks. Sellest rahast aga muudeks kulutusteks midagi ei jätku: teater, kino, väike sõit naaberlinna – sellest kõigest saab vaid unistada.

Eestimaal on neid, kes kipuvad inimeste muredest rääkimist tõlgendama vingumiseks. See aga pole vingumine, vaid rääkimine tegelikkusest, reaalsusest. Mis asi on üldse vingumine? Üldiselt need ei oskagi aru saada, kes ise pole nälga ja puudust tundnud, võlgasid kannatanud.

Väga inetu ja alatu on poliitikuil olla tegelikult ükskõikne Eestimaa ja rahva suhtes. Selliseid Eestimaa rahvas ei taha. Meil selliseid mõttetuid poliitikuid tarvis pole. Mis eesmärkidel siis üldse erakonnas konutatakse, kui kõigist pohh (ükskõik) on?

On ka selliseid töökohti, kus miinimumpalgalisel tuleb tööl käia kaks korda päevas. On teada ka juhtumeid, kus tööandja hoiab töötajat ametis täpselt katseaja, ja siis lõpetatakse tööleping, ning inimene on jälle ilma tööta.

Noored ei taha jääda Eestisse tööle näiteks müüjatena, sest tasuks on samuti miinimumpalk. Panduna sundolukorda, saab neist töölisrahva väljaränne ehk pagulased. Eesti riik ise toodab pagulasi, Reformierakond ainult annab sellele tuld kaasa. Võttes riiki sisse immigrante, kelle igakuine sissetulek on suurem, kui meie oma rahval. Meie omad inimesed kannatavad vaesuses, lapsed ei saa täistervislikku toitu. Täiskasvanud töötavad mitmel kohal, et üldse ellu jääda, töötatakse endid sandiks ja vaimselt haigeks. Seda kõike on juba pikemat aega soosinud Reformi valitsemine. Reformierakond aitab kaasa inimeste virelemisele. Pole mitte kuskilt märgata, et riik oleks tõusuteel. Ise vaesed olles aidatakse võõraid. Tehes sellega hoopis head nägu Euroopa Liidule, kummardades ja pugedes.

Räägitakse, et vabu töökohti on palju. Kui ongi, mis palga eest neid pakutakse? Kas Reformierakond on pime, kurt või puruloll? Süüdistatakse inimesi selles, et nad elavad lastetoetustest või abirahadest. Nii rumalat juttu ajada – no ma ei tea… Abitoetused on imeõblukesed, sellest piisab mõne leiva jaoks vaid. Hinnad on nii kõrged ees, et lastetoetused küll piisav ei ole äraelamiseks.

Mõelge töötu abirahale. Kas sellega peab nüüd inimene saama kõik maksud makstud ja ennast ning ka lapsed toidetud, lasteaiamaks makstud?

Hästi, töötu saab tööle, kuid sealne edaspidine sissetulek on ka röögatav – karju appi. Ja nii polegi ime, et Eestimaal suur protsent rahvast on vaimselt haiged, kes rohkem, kes vähem. Juba paljalt närvilisus liigitubki vaimse seisundi alla.

Ees on varsti taas Riigikogu valimised. Selleks, et Reformi-ajale lõpp teha, tuleb valida Keskerakonda, kes on ainukesena suuteline võidukas olema, kuna on suur erakond. Senikaua kuni lööb laineid Reform, saab vaid allakäik jätkuda. Mingi 20-eurone miinimumpalga ja pensioni tõus kindlasti ei lohuta ega päästa meie riigi inimeste nahka; sealjuures kohe on hinnad selle tõusu kenasti endaga kaasa viimas. Eesti rahvas vaesub iga aastaga veel ja veel.

Mõtleme noortele, meie järeltulevatele põlvkondadele – ka eestlastele kui rahvusele. Kõik see olukord kokku soosib eesti rahvuse väljasuretamist. Meie rahvas süüakse sõna otseses mõttes oma kodust välja. Kaua võib?!

INNELE ÕISPUU Rakverest

[fotoallkiri] Halamisest pole abi. Ka nutustele sõnakeerutustele järgnegu seadusekohased teod, sealhulgas tahteväljendused valimistel. Kas meie armas rahvas tahab ja oskab enda eest seista?

Jaga |