Epigramme Anti Kirbilt

06. november 2002


Nõukogude Liidu lagujääl
sai kõrgel hoitud rahvustunnet,
sai antud mitu püha vannet,
kui ainult kuskilt koidaks pääs.
Kui aga jalad olid põhjas,
läks pureluseks külakuhjas.

Kaks karmi kasvatajat, vitsad peos,
meid valvavad - üks Idas, teine Läänes.
Ühtjärge vastu näppu-peppu saame,
kui tabatud me mõnelt "halvalt" teolt.
Kui kasvatus vaid vitsa varal kulgeb,
me varsti tappa kirpugi ei julge.

Me juhid nagu konnad rattaroopas,
täis hirmu, mida arvab meist Euroopa.
Oh mehed, jätke oma kartlik halin
ja mõelge, kes teid etteotsa valis!
Peaks pinetama teie karva
vaid see, mis oma rahvas arvab.

Iks-igrek-zett on majaseinalt kadund,
"FUCK" ilutsemas selle asemel.
Silm nendib, hoomab kõrv ja mõistus adub:
Mats peagi on Euroopa tasemel!
Vaid musta huumorina tundub see,
et läbi "fucki" kulgeb sinna tee.

Euroopasse me püüdleme kõik koos,
kuis valutult ja kähku sinna jõuda?
Ei soosi meie riiki õnneloos,
ei löö me läbi jõuga ega nõuga.
Ka euroturul saame üle tahi…
Vaid litsid on meil üle prahi!

Me neiud pagevad kõik välismaale
kui pereheitel mesilased tarust.
Kust aga eesti peig nii kaasat saab veel,
kas tõesti kosima peab emakaru?
Et eesti mehed pääseks armupiinast,
importima peaks neide Indo-Hiinast.

On välismaal kõrgeimad palgad
pedagoogil, politseinikul, arstil,
sest ühiskond plindris on varsti,
kui nad üheskoos lasevad jalga.
Kui palju väärt aega veel nõuab,
mil see arusaam Eestisse jõuab?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)