Eesti on riik, mis ei usu, et ta võiks olla rikas

1991. aastal alustas Eesti ühiskond teekonda lootusega paremale elule. Eeskujuks oli eeskätt Soome heaolu. Lennart Meri kutsus otsima „Eesti Nokiat”. Ja nii me olemegi edasi pusinud, Soomele järele, millest ajapikku on saanud abstraktsem „nagu Euroopas“.

Kuidas Eesti majandusel objektiivselt läheb? Keskmiselt.

Konvergentsinäitajad on 70–80% EL keskmisest, liiguvad väga visalt ülespoole või seisavad paigal. Meie majandus kasvab ELi keskmisest palju kiiremini, kuid ikkagi aeglasemalt, kui tahaksime.

Eesti konkurentsivõime kava „Eesti 2020“ mõnede näitajatega oleme „plaanist ees“ – tööhõive, tööjõus osalemise määr, pikaajalise töötuse määr, valitsussektori eelarve ülejääk jne on kõik tiptop.

Teiste näitajatega oleme jäänud „plaanist maha“ – tootlikkus on väiksem, vaesus ja noorte töötus suuremad kui peaks. Tööjõukulude kasv ületab tootlikkuse kasvutempot ning Eesti ekspordi osakaal maailma kaubanduses jääb 0,004% alla soovitu.

Kõik need numbrid väljenduvad kollektiivses tundes, et „asi ei edene“. Meie väike Cessna (neljakohaline väikelennuk – Toim.) üritab maast lahti saada, aga ei saa.

Viimasest kriisist alanud pikk paigalseis tekitab frustratsiooni ja – sealt edasi – raevu. Alla mõnesaja eurose kuusissetulekuga leibkonna liikme kohta on raske olla liberaal isegi parima tahtmise juures.

Sellest kõigest on juba oksendamiseni kirjutatud ja räägitud ja pakutud ka lahendusi. Aga mida siis tuleb teha, küsitakse ikkagi.

Mida siis ikkagi teha?

Suur osa vaestest ei näe vaesusest mingit väljapääsu. Suur osa keskklassist ei kujuta isegi ette, et võiks kuuluda kuhugi mujale peale keskklassi. Vähesed inimesed võtavad midagi ette ja neist veel väiksemal osal õnnestub päriselt midagi ära teha.

Sama on riikidega. Vaesed riigid ei usu, et nad võiksid olla rikkad riigid. Eesti on riik, mis ei usu, et ta võiks olla rikas. Parimal juhul usume, et võiksime olla natuke rikkamad kui Läti. Iga optimisti kohta on meil sada tuhat pessimisti.

Teiseks, seatud eesmärkidest peab kinni pidama. „Eesti 2020“ eesmärgid ei ole teab mis taevamanna, aga teeme needki ära. Selleks tuleb teha seda, mis aitab neid saavutada ja hoiduda sellest, mis takistab.

Näiteks. Riigieelarve strateegia aastateks 2015–2018 näeb ette, et kõige rohkem kasvavad järgmise kolme aasta jooksul kulutused riigikaitsele (kasv 28,5%), tervishoiule (kasv 25,6%) ja sotsiaalsele kaitsele (kasv 25,1%). Kahurid ja vaesuse ümber jagamine, mitte kasv.

Investeeringutel tervishoidu võiks olla jumet, kui mõtleksime sealjuures ka tervishoiuteenuste ekspordile. Võidurelvastumine Venemaaga ei vii meid kindlasti Soomele järele.

Tõsi, on variant, et algab Kolmas maailmasõda ja siis on vahepealsete rahuaastate majanduskasv tõesti meie kõige väiksem mure.

Edasi.

Päris mitu vastust küsimusele, kuidas saavutada kiirem kasv, on poliitilised tuumapommid.

Meie eksport „teate-küll-kuhu“ on samas suurusjärgus ekspordiga Lätti. Ainult et „teate-küll-kus“ elab 150 miljonit, Lätis 2 miljonit inimest. Võib vist väita, et me ei kasuta oma asendist tulevat eelist päris adekvaatselt, aga see on poliitiliselt keeruline, sest siis tuleks tegemist teha „teate-küll-kellega“.

Kindlasti ei ole arukas süüdistada kõiges valitsust. Aga teatud asjades võib süüdistada ka valitsust.

Näiteks on arusaamatu, et kuigi majandusministrid vahetuvad, siis erakondlikust kuuluvusest hoolimata tegelevad nad kõik peamiselt praamidega.

Kui tootlikkus ja eksport on päriselt prioriteedid, siis tootlikkus ja eksport peavad olema päriselt prioriteedid.

Majandusministril tuleb valitsuse määrusega keelata tegeleda praamidega. See tuleb kas madalamal tasemel ära lahendada või siis hakkavad saarlased kodu ja mandri vahet ujuma, kuni ekspordi- ja tootlikkuse näitajad on jälle „Eesti 2020“ eesmärkidega kooskõlas.

Ebameeldivad valikud

Mitte kellelgi ei ole südant öelda Eesti inimestele, et heaolu, mida nad on veerand sajandit oodanud, ei tule paraku niisama lihtsalt kätte ka nüüd. Et tuleks, tuleb teha valikuid. Muuhulgas väga ebameeldivaid.

Jne. Jne. Jne.

Väga palju on räägitud sellest, et Rõivad ja Ko on liiga karmid vennad ja sõidavad teerulliga kõigist headest ja ilusatest ilusast üle. Minu meelest on nad vastupidi liigi pehmod ja kõigile, k.a sotsidele, lükata ja tõmmata. Peaministri ei-muskel peab alati olema tugevam kui tema jah-muskel. Ja ei ole vaja nii tihti vabandada.

Lugu ilmus “esmaettekandes” portaalis Nihilist

Jaga |