Pärnu maavanem Toomas Kivimägi on valet vandunud

KOIT PIKARO,      17. oktoober 2001


Vannet saab esitada mitmel viisil. Tavaliselt tekst kirjutatakse või loetakse ette ning seejärel kinnitatakse vandega. Kirjaliku vande esitas Pärnu maavanem tänavu aprillis peaministrile.

Eelnevalt oli ajakirjanduses üles tõstetud küsimus Pärnu maavanema Toomas Kivimägi telefonikõnest kohalikule politseiprefektile, mis tõi kaasa autoosade varguses kahtlustatuna kinnipeetud maavanema vennapoja vabastamise arestimajast. Selgeks sai mitte ainult ajaline järjestus: arest - kõne - prefekti korraldus vabastamiseks, vaid ka maavanema võimalik mõju uurimiskäigule.
Sügava lojaalsuskummarduse teinud prefekt tegi veel ühe otsustava sammu: kaks päeva pärast läbiotsimist määras ta distsiplinaarjuurdluse uurimistoimingute vormistamise ja organisatoorse külje kontrollimiseks. Kui selline juurdluse määramine pole uurimiskäigu mõjutamine, siis mis see on?

Inimlik huvi Vennapoja vastu

Riigikogus esitas opositsioon arupärimise, kus teiste probleemide seas küsiti siseministri arvamust ka maavanema telefonikõne kohta. Samuti päriti, kas maavanem peaks Pärnu politseiniku ees vabandama. Isegi politseielu sageli mittemõistev Tarmo Loodus sai aru vabandamise vajadusest. Küll ei pidanud siseminister maavanema kõnet klassikaliseks telefoniõiguseks, tegemist olnud vaid inimliku huviga sugulase käekäigu vastu.
Artiklite ja arupärimise tulemuseks saab pidada teateid, et peaminister ja koalitsiooninõukogu pärisid Pärnu maavanemalt kirjalikult aru. Huvitav, millise juriidilise pädevusega see moodustis on? Mis alusel nõuab peaminister maavanematelt seletusi? Ning kas vastamise kohustus kehtib vaid Isamaaliidu-sõbralike maavanemate suhtes?

Mis eesmärk oli telefonikõnel prefektile?

Mälu värskendamiseks tuleb nimetada mõnda fakti. 26. märtsil k.a teostas politsei läbiotsimise (seaduslikul alusel ja prokuröri sanktsiooniga) Sindis maavanema vennapoja elukohas. Kaasa võeti umbes sada erinevat autoosa. Autot vennapojal (tahaks selle sõna kirjutada suure tähega ning kuulutada terminiks) pole.
Telefoni teel leiti noormehe isa, kuid vaatamata politsei kutsele isat- poega koju ei tulnud. Järgmisel päeval tuli noormees kaitsjaga politseisse ja ta peeti uurija poolt kahtlustatavana algselt kaheks ööpäevaks kinni.
Järgnes maavanema telefonikõne kohalikule politseiülemale.
Seda kõnet serveeris Toomas Kivimägi ajakirjandusele kui turvalisuse teemalist vestlust maakonnas. Iseloomulik on tema Pärnu Postimehes ilmunud artikli pealkiri: "Tõde on ülim".
Tutvudes maavanema seletuskirjaga peaministrile, tekib rohkesti küsimusi. Las jääb seletuse autori südametunnistusele selle dokumendi lõpetamine pateetilise sõnaga - vannun. Kahjuks sellel paberil tõest sisu pole.
Maavanem kinnitab, et tema vestluse põhjuseks politseiprefektiga oli olnud läbiotsimine temale kuuluvas majas. Sõna "minu" on seletuses rasvases kirjas.
Juriidiliselt jäme vale on kirjas kaks korda esitatud väide, et politsei ei teatanud talle ööpäeva jooksul tema maja läbiotsimisest. Sellist nõuet seaduses pole ja maavanem ei saa nimetada sellise omapoolse alusetu ettekirjutuse täitmata jätmist seadusetuseks. Ka ei otsitud läbi mitte temale kuuluvat maja (Sindi, Pikk tn 3), vaid üle tänava asuvat kahtlusaluse elukohta. Sealt suunas noormehe kasuema politseiametnikud üle tänava teisele krundile. Seal keegi pidevalt ei ela ja hoonet võidi kasutada hoiukohana.

Kui maavanemale kuuluval krundil olevaid ehitusplokke on osade vargustel kasutatud autode tugedena, siis kas uurija tohib teda ikka tunnistajana üle kuulata? Järsku tuleb selleks küsida koalitsiooninõukogu või peaministri luba ...

Läbiotsimisest teatamine 24 tunni jooksul omanikele on vaieldav, kuid isegi sellise absurdse nõude olemasolul oleks seda praktiliselt võimatu täita. Läbiotsijad ei suudaks ka parima tahtmise korral välja selgitada iga krundi omanikke (või näiteks välismaal elavaid kaasomanikke), veel vähem neile sellest ametlikult teatada.
Suurima heameelega rõhutan, et Toomas Kivimägi seletuskirjas (vandes) peaministrile on ka sõna "ainsaks" trükitud rasvaselt. Seega avalikkusele esitatud väide telefonikõne motiivist kui murest maakonna turvalisuse pärast on demagoogiline ja tagasihoidlikult öeldes eksitav.
Julgen väita, et ühel korral maavanem lihtsalt valetas -- kas ajakirjandusele ja avalikkusele või siis peaministrile. Sama julgelt ei oska ma aga kinnitada, kumb vale on lubamatum.

Prefekt andis mätsimiskäsu

Teine põhimotiiv tuleb esile ühest politseis teostatud distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttest. Selles on mustvalgel kirjas, et maavanemalt juhised saanud politseiprefekt andis alluvale ühe põhilise korralduse. Alluv pidi isiklikult vastutama selle eest, et maavanema vennapojaga seotud asjaolud ei jõuaks ajakirjandusse. Et politseijuht nõudis enda kätte materjalid ja seejärel käskis Vennapoja kohe vabastada, on juba pseudoaktiivsuse ja -mõjutatavuse näitaja.
Kindlasti tuleb märkida, et politsei peadirektor lasi Pärnu politseiprefekti käitumist samuti sisejuurdlusega kontrollida, tunnistas prefekti mõjutamist maavanema poolt ning jättis prefekti karistamata vaid tema kogenematust arvestades. Minu meelest on seegi järjekordne näide kehtivast ringkäendusest ja endale lojaalsete ametnike kaitsmisest.

Iseloomustavamat sõna kui demagoogiline maavanema seletuses esitatud väite kohta pole. Nimelt olevat ta pöördunud politseiprefekti poole seoses informatsiooniga seadusrikkumisest maakonnas.
Paljastagem pea maavanema tagasihoidlikkuse ees! Seadust ei rikkunud ju politsei, vaid sündmused leidsid aset maavanemale kuuluval krundil ja tema vennapoja osalusel. Hea tahte märgiks peaministri suhtes tuleb pidada Toomas Kivimägi vaikimist läbiotsimise reaalsetest tulemustest oma venna ja selle poja elukohas. Milleks peaministrit selliste pisiasjadega häirida.

Maavanem peaks mõtlema

Kahjuks pole maavanem seni leidnud ka hingejõudu, vabandamaks politseiametniku ees, keda ta oma artiklis nimekaimuga segi ajas.
Vabal ajal tuleks maavanemal tutvuda ka seletava sõnaraamatuga. Nimelt tähendab "diversioon" ettevalmistatud õõnestustegevust, salaviin Pärnumaal on aga teine ja enamlevinud kuritegevuse liik.
Hinnangu andmiseks kaitseväes toimuva kohta on samuti kindlasti pädevamaid otsustajaid kui maavanem. Süüdistada väeosa seal valitsevas dedovshtshinas oli maavanema poolt väär (ajakirjanduslik termin), tegelikult aga oma pädevuse ületamine.
Tööversiooniks sobib veel üks küsimus. Kui maavanemale kuuluval krundil olevaid ehitusplokke on osade vargustel kasutatud autode tugedena, siis kas uurija tohib teda ikka tunnistajana üle kuulata? Järsku tuleb selleks küsida koalitsiooninõukogu või peaministri luba.
Vabandan kui eksin, kuid minuni jõudnud info järgi olevat maavanem politseinikke võrdlusmaterjali vormistamisel jälle ähvardanud kõnega politseiprefektile.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)