Iseolemise meeletu vaev

Veel kümme aastat, ja võime tähistada Eesti Vabariigi esimest suurjuubelit. Kui Vabadussõda kaasa arvata, oleme üle elanud kaks suurt sõda ja  pool sajandit okupatsiooni ning olnud kaks korda kakskümmend aastat peremehed. Tegime suuri tegusid iseseisvust kätte võideldes, rahulepingut sõlmides, oma riiki asutades ja arendades. Uskumatult edukad olime, kui vägivallata ja vereta võitlesime endale kätte taasiseseisvumise.

Taas ja taas alustasime nullist, omamata eeldusi kiireks eduks. Meil oli maa ja meil oli rahvas, oli oma riik ja piiritu tahe elu üles ehitada ning eurooplasteks saada. Tegime uskumatuid tegusid ülilühikese ajaga. Kaks viimast aastakümmet on olnud kasvuaastad.

Ja siis tuli eelmine majandusaasta, esimene korrektsiooniloomuline majanduslangus. Kuulsime seda, kui pahasti kõik on. Vähem räägiti headest asjadest. Valimiste puhul vist.

Kuid, olgu põhjus milline tahes, inimeste rahulolematus kasvas.  Küsiti retooriliselt: „Kas seda me tahtsime?" Kahe aastakümne saavutused oma Eesti riigi loomisel seati  kahtluse alla.

Saime ihaldatud vabaduse, õiguse ise olla ja ise teha.  Ikka nuriseme, isegi ihkame tagasi  „endisi aegu". Ajaloo loogikaga pole seda võimalik põhjendada. Või siiski? Vana testamendi juudid samuti nurisesid ja igatsesid tagasi elu Egiptuse orjuses.

Mida me 1980-ndate lõpul ikkagi tahtsime? Asjad pani käima nelja mehe kiri ettepanekuga „Ise Majandav Eesti". Järgnes IME probleemnõukogu moodustamine. Nõukogu põhituumikusse kuulus kuuskümmend eksperti, selle töös osales paarsada eri valdkondade spetsialisti. Tulemus -  IME kontseptsiooni projekt - avaldati 1988. aasta novembris. Selles öeldi, et projekti realiseerumise eelduseks on Eesti faktiline ja juriidiline suveräänsus poliitiliste, majanduslike ja kultuuriliste küsimuste lahendamisel.  Probleemnõukogu toetas selleks otstarbeks liidulepingu sõlmimist NSVL-i keskvalitsusega ning vajalike täienduste tegemist konstitutsioonis.

See oli null-punkt. Sellele järgnesid tormilised arengud, mida ei usukski, kui poleks ise neile kaasa elanud.

Millised olime 20 aastat tagasi?

Milline oli meie rahvas ja riik siis? Kellele oma riiki  taastama asusime? Siin elas 947 tuhat eestlast  ja 454 tuhat muulast. Aastatel 1944-1986 oli eestlaste osa omal maal langenud 97 protsendilt 61 protsendile. Eestist uhuti läbi 3,8 miljonit muulast. Rahvaarv suurenes  aastas keskmiselt 12 tuhande võrra. Kuni 70-ndate keskpaigani kasvas eestlaste arv aga 1-2 tuhande võrra aastas, aga seejärel muutus meie iive negatiivseks. Eestlus oli võtnud suuna kadumisele.

Kas polnud hullumeelne idee taotleda tillukesele segurahvale majanduslikku sõltumatust ja  poliitilist iseseisvust  suure NL-i koosseisus? Taotleda riiki, mille territoorium on 45 tuhat ruutkilomeetrit ja kus elab 1,3 miljonit elanikku, kellest heal juhul ehk veidi rohkem kui pooled omariiklust toetavad?

1,3 miljonit elanikku on aga kolm korda rohkem kui Luksemburgis ning kolm korda vähem kui Bosnias ja Hertsegoviinas. Rahvaarvult oleme sama suur kui Praha linn, 10 korda väiksem kui Suur-London ning 20 korda väiksem kui Tokio.

Majanduslikult aktiivset elanikkonda, töötegijaid, on meil natuke rohkem kui 600 tuhat.   Deutsche Post omab sama palju töötajaid, USA jaekaubanduskett Wal-Mart Stores paar  korda rohkem. Kui maha arvata avalikus sektoris rakendatud, kes riigilt palka saavad, siis umbes sama palju töötajaid peab palgal McDonalds.

Siit ka toonased  värvikad dispuudid teemal Kuidas Eesti riiki juhtida? Kas nagu firmat või linna, linnriiki või siis ikkagi nagu riiki? Esimesed kaks jäid kohe välja. Kuigi üks Euroopa keskmine linn koos ümbritseva majanduspiirkonnaga (nii 100 km raadiuses) oleks Eestiga üsna võrreldav haldusüksus. Kuid meie unistus ja eesmärk oli taastada rahvusriik - sõltumatu Eesti Vabariik. Ja riigil peavad olema kõik riigi tunnused. Taasiseseisvuv Eesti pidi saama eelmise vabariigi järjepidevuse kandjaks. Riigiaparaat tuli kujundada ühelt poolt rahvuslikku pärandit ning teiselt poolt Lääne-Euroopa poliitilise kultuuri traditsioone ja norme ühendavana.

Okupatsiooni-poolsajandi pärandus 

IME aegadest meie vabaduse ja iseseisvuseni jäi 3-5 aastat. Oli aega esitada küsimus: kui kord koidab vabadus, siis millele rajada rahvuslik majandus? Seda polnud palju ja see vähenegi on IME probleemnõukogu lõppdokumendis ka ära toodud.

Osundan: Eesti tööstuses on kasutusel põhifonde maksumusega 5,2 miljardit rubla... Neist 48% amortiseerunud ... Aktiivsetest põhifondidest vastab kaasaja nõuetele vähem kui viiendik  ...

Kui meelde tuletada kurssi, millega krooni tulekul rublasid vahetati, siis neid „kaasaja nõuetele" vastavaid põhifonde oli suurusjärgus umbes paarsada miljonit krooni. Pole küll metoodiliselt korrektne analüüs, kuid näitab siiski, kui tühiselt tühine oli kõik see, millele meil tuli oma rahva tööstuslik tulevik rajada.

Kohalikest loodusressurssidest tähtsaimad on teadagi mets, turvas ja põlevkivi. Muud toormed - metallid, peaaegu kõik energiakandjad, kemikaalid ja ka tööjõud  - toodi sisse.  Kogu tööstustoodang aga viidi NL-i turule. Sellist, Eesti jaoks sobimatut tööstust oli ekstensiivselt laiendatud. Miks? Mäletate... fosforiidisõda!

Veelgi hullem, et mitte öelda katastroofilisem, oli olukord põllumajanduses. Taas osundan IME probleemnõukogu dokumendile: Eesti külas ja maaelus on vallandunud rahva jaoks pöördumatu iseloomuga negatiivsed protsessid... Inimtegevust tasakaalustavad looduse kompensatsioonimehhanismid on lõhutud... Elukeskkonna seisund on muutunud tervistkahjustavaks... Tõsiselt on kahjustatud maaelanikkonna tervis ja genofondi kvaliteet... Toodetavate põllumajandussaaduste kvaliteet on madal ja langeb... Praktiliselt kogu toodang on suunatud NL-i tarbijale.

Võigas veel praegugi lugeda.

Tulge appi kõik, kes saavad!

Oma rahvale oma riigi loomiseks polnud meil ei põllumajandust ega tööstust.  See, mis oli, sellest tuli lahti saada, ja kiiresti. Kuigi IME kontseptsiooni eessõnas räägiti veel majanduse moderniseerimisest ja restruktureerimisest, polnud IME suunatud mitte toonase  majandussüsteemi remontimisele, vaid põhimõtteliselt uue majanduse ülesehitamisele. Vana tuli lammutada, uus ehitada. Selleks seati eesmärgiks iseregulatsioonimehhanismide käivitamine ning juhtimismõjutuste paljususe kujundamine.

Eesti keelde tõlgitult: tulge appi kõik, kes saavad!

Mida mitmekesisem on majanduselu,

seda elujõulisemad oleme ja seda tugevam on Eestimaa.

Nii kõlas moto. Sellest otse rääkida polnud siis veel võimalik. Sõltuvus Moskvast oli  tugev  ja iseseisvus kaugel. Nii sai probleemnõukogu lõppdokumendis rääkida „Volta", „Eesti Kaabli", „Dvigateli", „Baltijetsi" ja „Arsenali" ümberprofileerimisest, tootmise kaasajastamisest ja tööviljakuse tõstmisest. Põllumajanduse puhul toodi esmaste eesmärkidena esile (uskuge või mitte!) maainimestele vaimse arengu eelduste loomine, sotsiaalse keskkonna parandamine, pere, lastekasvatamine ja maakodu loomise soodustamine, füüsilise elukeskkonna elamiskõlblikkuse säilitamine. Eesti elanikkonna varustamine kõrgekvaliteediliste ja bioloogiliselt puhaste toiduainetega on märgitud ühe tähtsama ülesandena.

Kuid! Agraarsfääri oluliste küsimuste lahendamise eelduseks peeti Eesti kui föderatsiooni koosseisu astunud rahvusriigi suveräänsuse taastamine. Põllumajanduse pidi päästma n-ö liiduleping.

Mõtlesime üht, aga rääkida sai millestki muust, põhimõttel „üks kirjutame, kaks peame meeles".

„Verd, higi ja pisaraid!"

Mida muud sai  lubada, manitsedes kannatlikkusele, valmisolekule ka kartulikoori süüa? Eraldumine NL-i turust tähendanuks praktiliselt täielikku tööpuudust tööstuses, valdavat tööpuudust põllumajanduses  ning sama ka muudes majanduse tugistruktuurides. Lennart Meri pakkus tööpuuduse määraks 20%, musta stsenaariumi korral kuni 40%.. Majandusmehed pidasid sedagi liig optimistlikuks. Ime küll - must stsenaarium ei teostunud.

Õng või kala?

Muidugi õng, sest kala polnudki! Kõik viitas sellele, et hädalisi saab olema palju. Väljasirutatud käsi, mis „kala" küsivad, samuti. Rahvas pidi aitama ennast ise. Vaesunud ühiskonna oludes pakkus kandvat lahendust eraalgatusliku initsiatiivi vallandamine  ning  ettevõtlusele soodsa kliima kujundamine. See strateegia töötas,  ja väga edukalt.

Uksed tehti lahti eraalgatusele ja ettevõtlusele. Kui keegi suudab ise endale töökoha luua, on  hea. Kui loob teisegi töökoha, on  väga hea. Alguse sai kooperatiivide liikumine. Valitsuse määrusega käivitati aktsiaseltside asutamine. Oli üllatav, et pool sajandit polnud rahva mälust eraalgatust ja ettevõtlikku initsiatiivi kustutanud. Sisetarbimine sai võluvitsaks, mis rahvusliku majanduse uuele algusele viis. Nii me siis ise tootsime, ise kauplesime ja ise tarbisime.

Kõik vajasid tööd ja sissetulekuid - rahvas tahtis tarbida. Kuid kes seda oleks tootnud või kust saadud? Vastus oli ainuvõimalik: selleks on vaja eksporditulusid, millega siseturu tarbimist rahuldada.  Kuid kui eksporti pole?

Kui pole, siis tuleb see luua. Abi sai loota aktiivsest rahvusvahelisest koostööst, mis kujunes uue majandusstruktuuri kujundamisel keskseks sihtfunktsiooniks. Kontseptsioon nägi ette  avada väliskapitalile vaba juurdepääs rahvuslikku majandusse, eriti juhtudel, kui firmad toovad kaasa põhimõtteliselt uue tootmiskultuuri, teaduslik-tehnilise informatsiooni ja oskusteabe, efektiivse juhtimise.

Stabiilselt madal  maksutase

Maksupoliitika tõusis võtmeküsimuseks soodsa ettevõtluskliima loomisel välisinvestoritele. Kuid mitte ainult neile, vaid ettevõtlusele ka laiemalt. On õpikutõde, et madal maksutase innustab majanduskasvu; kuid kõrge, vastupidi, pärsib seda.

Maksupoliitikat kujundab riik. IME projekti oli kirjutatud veel progressiivne maksupoliitika. Lisatud oli pikk loetelu muid võimalikke makse. ﾜldiseks seisukohaks sai, et maksud peavad olema ühtsed, võrdsustavad ja stabiilselt madalad (jutt oli ühtsest tulumaksust 10%). Kirja sai, et maksupoliitika muutustest tulnuks ette teatada 3-5 aastat. Jutt polnud siiski valitsuse piiratud volitustest riigi fiskaalpoliitikas. Eesmärk oli luua toona juba püsivaks kujunenud kriisis stabiilne ettevõtluskliima.

Siiamaani püsis probleemnõukogus veel üksmeel

Mida sügavamale majanduse ja sotsiaalelu strateegilistesse probleemidesse süveneti ning mida konkreetsemaks muutusid lahendamist vajavad küsimused, seda selgemini kujunes välja kaks lähenemissuunda.

Esimese, n-ö ratsionalistliku suuna nägemust jäid esindama kahe kõrgkooli ning Teaduste Akadeemia majanduse ja juhtimisala spetsialistid. Humanitaar- ja sotsiaalteaduste esindajad aga jäid esindama omamoodi rahvusromantilist nägemust.

Konsensus oli veel ühes, minu hinnangul väga tähtsas, isegi fundamentaalses küsimuses. Nimelt: kujundada vabale turumajandusele ja demokraatiale tuginev kodanikuühiskond.

Kõik vandusid, vasaku käe kaks sõrme püsti, et mitte mingil tingimusel ei kujunda me taas „sotsialistlikku supikatelt", kuhu koondatakse maksud ning kust „targad poliitikud" oma äranägemist mööda kõigile õiglaselt hüvesid jagavad. Selle raja lõpus terendanuks jälle „kommunistlik koonduslaager", kus kõik on reguleeritud ja kontrollitud, liikumisvabadus piiratud, eluruumi ja elatusvahendeid vaid hingespüsimiseks. Lühidalt, IME sotsiaal- ja kultuuripoliitika nägi eesmärgina „ametkondlike privileegide kaotamist ühiskondlike tarbimisfondide kasutamisel ning lõpu tegemist raiskamisele ja rahva vara ebaproduktiivsele kasutamisele administratiiv-haldusaparaadi ja ametkondliku bürokraatia huvides".  (Minu kokkuvõtlik osundus tekstile.)

Majandus ja ühiskond

Vabariiklike institutsioonide tegevus pidi piirduma riikliku poliitika väljatöötamisega ning selle realiseerimiseks üleriigiliste programmide loomise ja finantseerimisega. Riik kehtestab mängureeglid. Majandus areneb vabaturu, ühiskond demokraatia põhimõtete järgi. Ettevõtlus peab olema moraalne, poliitika - eetiline. Ilma moraali ja eetikata on allakäigutrepp lühike. Algab see kaosest, jätkub anarhiaga, kus kuritegelikud struktuurid ja korruptiivsed rühmad põimuvad, päädib aga kõik totalitarismis.

Rahvusliku taasiseseisvumise eufoorias neile hoiatustele ei osutatud erilist tähelepanu. Rahustuti mõttega, et kui probleemid kerkivad, küll need siis lahendatakse.

Kui nüüd tagasi vaadata  arengutele, mis NL-i endistes vabariikides viimastel kümnenditel on toimunud, siis tuleb uhkust tunda, et kuigi me pole just „puhaste paberitega" pääsenud, on kaotused ehk jäänud „lubatud vea piiresse". Oleme demokraatiat mõistnud absoluutse õigusena rahvast teenida ja head teha, mitte kui õigust omahuvist lähtudes teha, mis pähe tuleb.

Õhuke riik

Riigile delegeeriti ühiskonna arengu regulatiivsed funktsioonid.  Projekti lõppdokumendis on toodud valitsus seitsme ministeeriumiga ning funktsionaalsete riigiasutuste ja ametitega nende alluvuses. Kerge, dünaamiline ja efektiivne riigiaparaat. Ei mingit ülejuhtimist. Just nimelt „õhuke riik", mis nüüd on saamas halvustava kõnevarjundi.

Riigieelarvest oli kavas finantseerida vaid  ühiskondliku elu mõnda valdkonda: baasharidust, fundamentaaluuringuid, tippkultuuri, tervishoidu, noorsoosporti, remigratsiooni ja immigrantide adapteerimist, pensione. Muud sotsiaalpoliitika valdkonnad pidid saama vahendeid riigi poolt või riigi kaasabil moodustatud fondidest ning projektide kaudu.

Riik lahutatakse ettevõtlusest ja äriühingute operatiivsest juhtimisest. Oli põhimõte, et riigi valdusse  ja riigi kontrolli alla peavad jääma rahvusliku majanduse strateegilised võtmevaldkonnad: energeetika, õhu-, mere- ja raudteetransport,  side, finantssektor. Nende arengu rahastamist võis ette kujutada vaid ühisettevõtluse ja rahvusvaheliste koostöölepingute kaudu.

See oli 1988. aastal. Ja kaitsekulutustest ei sõnagi.

Raha

Rahandus ja raharinglus on majanduse õige korraldamise alus. Tähelepanuväärne on toonane tõdemus, et varasema praktika järgi oli püütud raharinglust korrastada tootmise kaudu; õigem aga oleks raha abil korrastada majandamist. Seda võis mõista ka kui vihjet oma rahvuslikule konverteeritavale valuutale. Situatsioon polnud siiski veel küps. IME tagamiseks pakuti välja skeem, mille järgi NL-i valitsus kehtestaks ja riigipank tagaks Eesti jaoks uue raha -  koru.

Edasi. NL-i riigipanga tagatisest loobumine on mõeldav, kuid ebaotstarbekas.

Ja siis, kui NL-i valitsus ei nõustu korut tagama, tuleb Eesti regiooni majanduse kaitseks võtta kasutusele teiste valuutade vastu mitte vahetatav kroon.  Emitendiks ja kursi määrajaks pidi saama Eesti Pank.

Hiljem toimus kõik palju ladusamalt. See oli ehk üks väheseid valdkondi, kus Eesti väiksusest oli kasu. Meie plaanidesse võtta kasutusele oma valuuta ja luua oma pangasüsteem suhtuti  Moskvas veel heatahtliku muigega. Kolleegid  NL-i välismajandus- ja väliskaubanduspangast, kellega tööalaselt suhtlesin, tahtsid ikka ja jälle kuulda „neid toredaid lugusid Eesti oma pangast ja oma valuutast". Vene inimese silmaga polnud Eestis, mis teadagi on kõigest sama suur kui Moskva üks linnaosa, võimalik selles valdkonnas midagi tõsist teha. Tartu Kommertspank sai sildi „eksperimentaalne" ja selleks anti luba, olgugi et see võttis aega. Tallinna Pangaga oli juba raskem. Miks kaks panka, kas teine ei võiks olla Tartu Kommertspanga pangakontor või filiaal?..

Kroonisse suhtuti esmalt siira huumoriga. „Kuulge, eestlased, teie kroonil saab olema numismaatiline väärtus!" Edasi läks asi tõsisemaks: „Ärge lootkegi, et te meilt veel mingit valuutat saate!"

Saime hakkama. See oli tõesti suur-suur ime.

Pealinn, Põhi ja Lõuna

Regionaalpoliitika ja haldusterritoriaalne juhtimine olid valdkonnad, kus tuli ilmsiks arvamuste lai spekter. Üsna populaarne oli ettepanek säilitada toonane rajoonijärgne jaotus. Selles oli oma ratsionaalne sisu. Nii oleks haldusreform võinud piirduda uksesiltide vahetusega ja  kirjapaberite trükkimisega. 

Teine tähtis moment oli aga see, et vene elanikkond ei neelanud alla tagasipöördumist vanade valdade ja maakondade juurde. See oleks olnud ilmne NL-i lammutamine... Kakoi volost?... Kakoi ujezd?

Teine äärmus pidas õigemaks esimese vabariigi aegse haldusterritoriaalse jaotuse taaskasutusele võtmist.

Minimalistid tegid ettepaneku rakendada kujunenud majanduslikule struktuurile tuginev administratiivne jaotus. Selle järgi oleks vabariik jaotatud kolmeks: pealinn koos majanduspiirkonnaga, tööstuslik  Põhi  ja põllumajanduslik Lõuna.

Need, kes ennustasid Narva piirkonna võimalikke eraldumispüüdlusi ja joonistasid seintele tonte, soovitasid Kirde-Eesti omaette üksuseks kujundada - juhuks, kui tuleks ette võtta mingeid „amputeerimisi". Järgnesid  ettepanekud moodustada omaette territoriaalseteks üksusteks Pandivere ja Lahemaa,  Kesk-Eesti, Lääne-Eesti ja saared jne. Siit edasi oli valdade ja maakondade taastamine muidugi loogiline lahendus.

Millest aga kindlasti ei räägitud, oli see, et meil peaks  sündima 230 kohalikku omavalitsust. Ka ei osatud näha omavalitsusi poliitiliste jõudude võimalike tugipunktidena, mis lõppkokkuvõttes muudab  haldusterritoriaalse juhtimise kohmakaks, kulukaks ja ka ebaefektiivseks.

Kuidas juhtida riiki

Diskussioon sai hoogu, kui teemaks tõusis riigi juhtimine. Parlament, Riigikogu muidugi peab olema. Üks ratsionaalsemaid ettepanekuid oli moodustada Riigikogu maakondade esindajatest. Nii oleks Riigikogu saanud 30-50-liikmeline. Need oleks olnud kohtadel valitud ja lähetatud; kvalifikatsiooni, kogemuste jm vaimuomaduste poolest väärikad rahvaesindajad. Kuigi erakondi, ametiühinguid ja muid poliitilisi huvigruppe polnud siis veel „leiutatud", langes valik n-ö euroopaliku parteipoliitilise parlamentarismi kasuks.  Leidus hoiatajaid, et autokraatia on kiirem võrsuma miljonilise väikerahva kui kümnemiljonilise suurrahva juures. Meil oli häid ja kogenud kolhoosiesimehi,  kuid ei ühtki kogenud presidenti.

Üsna üksmeelne oli nägemus, et riigiaparaat võiks ja peaks olema nii kompaktne kui euroopaliku demokraatia  traditsioonid lubavad. Seitse ministeeriumit ja  50-liikmeline Riigikogu olnuks toona kompromiss. Tegelikult võinuks tillukest Eesti riiki juhtida ka ühe kirjutuslaua tagant. Sedagi on ajaloos tehtud. Veelgi enam, meie maad ja rahvast on ka sadulast juhitud.

Põhjamaine heaoluühiskond

See oli kauge unistus ja eesmärk. Kuid sotsiaalset „põrandat",  millest ka kõige õnnetum inimene läbi ei vaju, ei looda mõne aastaga, vaid inimpõlvedega. Tõusis loosung „Päästke ennast, kes päästa suudab!". Esmaolulised sotsiaalsed probleemid tuli lahendada kohe, üleminekuaega polnud. Tervishoiu, hariduse, pensionkindlustuse ja lasterikaste perede probleemid.

Lauas olid karmid küsimused:

Mitut haiglat,  ülikooli, üldhariduskooli jne 1,3 miljonit eestimaalast vajavad?

Mitut  haiglat,  ülikooli, üldhariduskooli jne suudab  pool miljonit töötavat eestimaalast üleval pidada?

Kumb on parem: kas  mõni  tippvarustuses haigla  või  palju mingil tasemel haiglaid?

Kallid sisekaitsestruktuurid...

Selliste eksistentsiaalset laadi küsimuste loetelu oli pikk.

Kuidas neile küsimustele ka poleks vastatud,  riigil vahendeid polnud. Neid polnud ka silmapiiril. Lahendusi võis pakkuda vaid eraalgatus,  abiks erakapital. Selleks oleks aga  olnud vaja ostujõulist ühiskondlike teenuste tarbijat. Siit põhimõte: maksutase peaks olema  madal, jättes palgasaajale raha taskusse. Raha pidi saatma omanikku.  Ühiskondlike teenuste eest maksab see, kes neid tarbib. Kuid ka sellele ei saanud kohe veel loota. Läks aastaid, enne kui eraülikoolid ja erahaiglad jmt said teoks.

„Test Site Estonia"

Meie majandusliku mõtte arengus oli pendel liikunud ühest äärmusest teise. Tsentraalselt plaanimajanduselt neoliberalismi, mis deklareerib turu absoluutset liberaliseerimist. Ei mistahes protektsionismile! Kõik, mis turgude avanemist võiks takistada, tuleb kõrvaldada! Kõike, mis ettevõtlikku aktiivsust võiks kannustada,  tuleb rakendada!

Et stabiilselt madalad maksud, uste avamine kapitali, kaupade ja tööjõu  liikumisele ergutab majandust, polnud uudis. Rooma kokkulepetest peale polnud Euroopa riigid siiski mitte alati neid üllaid põhimõtteid austanud. Meetmeid turgude avamiseks oli rakendatud valikuliselt. Meil polnud palju aega oma ettevõtmiste vilju oodata. Jõulisi muutusi vajasime kohe. See eeldas otsustavat tegutsemist. Meie sammud pälvisid tähelepanu  ja mitmel puhul ka järgimist.

Mitte hetkega, kuid mõni aasta hiljem saigi meist üleminekuühiskonna katsepolügoon,  üsna edukas selline.

Rahvas on nii rikas, kuipalju on tal rikkaid

... mitte nii rikas, kui vähe on tal vaeseid. Vaesus on statistiline, vaeseid on alati ja igas ühiskonnas. Rikkus on substantsionaalne, seda saab hinnata ja mõõta. Rikkust saab juhtida.

See tõdemus on nopitud diskussioonist teemal: „Kas iseseisvuse kätte võitnud  Eestis tuleks alustada vaesuse vastu võitlemisest  või  hoopis rikkuse loomisest?" See diskussioon püsis  elus palju aastaid. Ei olnud kerge leppida kokku ka selles, kas me vene ajal olime võrdselt rikkad  või võrdselt vaesed.

Aga... Eestlane ei tahtnud olla vaene, eestlane tahtis saada rikkaks. Et vaesust likvideerida, tuli luua rikkust. Teisisõnu, rahvale tuli avada võimalused ning luua tingimused rikkuse loomiseks. Oleme selles olnud edukad. Rikaste TOP 500 lõpeb 60 miljoni juures.

Natuke rase ei saa olla

Rase kas ollakse või ei olda. Seegi tore kujund on tollest ajast  ja tähendas seda, et kui iseseisvuse nimel midagi ette võetakse, tuleb seda teha jõuliselt ja viia eduka lõpuni. Raskeim valikutest oli see, milline taktika valida NL-ist eraldudes. Kas kohe ja täielikult?  Või teatud üleminekuperioodiga variant?

See oli keeruline küsimus, sest  peaaegu kõik eluvaldkonnad olid  mingil määral sõltuvad suhetest NL-iga. Majandus paneb kõik paika praegu ja pani ka siis. Emotsioonidele ruumi polnud. Sõltumatu kas ollakse või ei olda. Et uus saaks sündida, peab vana surema.

Küsimus on aga elus tänini. Ikka kuuleb nostalgilisi igatsusi idaturu ja „vanade heade aegade" järele.

Et ...Kas see on Eesti, mida me tahtsime? Ei ole. Praegune Eesti on parem, palju parem, kui 20 aastat tagasi oskasime või julgesime tahta. Oleme loonud majanduslikult ja sotsiaalselt igati euroopaliku Eesti. Elukvaliteedi indeksid viitavad edule ka selles meile kõigile nii tähtsas valdkonnas. Oleme suurte rahvusvaheliste organisatsioonide ÜRO, Euroopa Liidu  ja NATO täisliikmed. Meil on usaldusväärne EEK. Ja EURO asub käeulatuses.

Need on alles esimese paarikümne iseseisvusaasta saavutused. Professor Rein Taagepera  andis meile tagasi ilusa sõna „koosmeel".  Oleks kahju, kui me selle esimeses kurvis kaotaksime.

KERSTEN SAAR

Tallinna Ülikooli politoloogia õppejõud,

IME Probleemnõukogu liige,

ettevõtja, Isamaa ja Res Publica Liidu liige

[fotoallkiri]

RIIGI SUUNANÄITAJA: Majanduslikult aktiivset elanikkonda, töötegijaid, on Eestis natuke rohkem kui 600 tuhat.  Deutsche Post omab sama palju töötajaid, USA jaekaubanduskett Wal-Mart Stores paar  korda rohkem. Kuidas säärast mikroriiki nagu Eesti juhtida? Kas nagu firmat või linna, linnriiki või siis ikkagi nagu riiki? Eesti Vabariigi presidendil tuleks selles küsimuses oma residentsis aru pidada. Foto:  Eesti Vabariigi Presidendi kodulehelt.

Jaga |