Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Taasiseseisvumise juubelile mõeldes

UDO KNAPS,      03. august 2011

Nii on korduvalt talitatud – kelle käes on meedia, selle käes on võim. Balti riikide taasiseseisvumise rasketel päevadel internatsid üritasidki oma võimu Leedus taastada mitte valitsuse residentsi, vaid ikkagi kõige olulisema „valitsusasutuse“ – teletorni – vallutamisega.

 

Eks meiegi valvasime kõige rohkem oma Raadiomaja ja teletorni. Pole ka meie riigi parempoolne valitsus rumalam ja sai aru: kui tahetakse oma võim igikestvaks muuta, on esmatähtis hõivata kõik meediakanalid. Kui ikka  propagandavahendid on käes, võivad võimud end kindlalt tunda. Nüüd ongi jäänud neile pinnuks silmas ainuke opositsiooni ajaleht ja telekanal – kui ideaalne oleks riiki valitseda, kui saaks need segajad likvideeritud! Tõsi, valitsejad oskavad meediaomanike kaudu üles näidata suuremeelsust ja hõiskavad: kõige rohkem kirjutatakse keskajalehtedes ju Savisaarest! Paraku jäetakse mainimata, et seda tehakse vaid negatiivselt... Olen märganud, et "mõõnaperioodidel", nt valimiste vaheaegadel, antaksegi opositsioonile mõnikord sõna, kuid seda raevukamalt suletakse sõnaõigus pingete kasvades.

Hämmastav on kogeda, et kui koalitsioonile kasulik, võidakse  opositsioonilise erakonna siseelu lahkamiseks rakkesse seada kogu  meedia. Nii on juhtunud nüüd, kui Keskerakonna esimehe kohale seati üles kaks võrdselt tublit ja väärilist kandidaati: vana generatsiooni esindaja, juba üle 20 aasta Eesti tsentrijõude edukalt juhtinud Edgar Savisaar ja noorema põlvkonna esindaja Jüri Ratas. Tahaks loota, et Jüri Ratas valitakse kongressil erakonna aseesimeheks.

Meedia tegutseb justnagu lootes, et üht kandidaati vaid kiites ja teist ohjeldamatult laites on võimalik Keskerakonda nõrgaks lõhestada. Selline kiitus tundub kahtlaselt võlts. Kas ei paista siit läbi sama ahvatlev stsenaarium, mida juba edukalt kasutati Tallinna linnavalitsuses Keski ja sotside koalitsiooni lõhkumisel ning rahvaliitlaste puhul, kus tugeva esimehe vahetamisega nõrgemakaliibriliste vastu viidi erakond lõpliku nullini? Kahtlemata on Jüri Ratas vääriline mantlipärija Edgar Savisaarele, kuid kas praegusel keerulisel ajajärgul on aeg juhivahetuseks küps? Kas Ratas oma, tõsi küll, heade administraatorivõimetega on suuteline koos hoidma Eesti suurimat erakonda? Tahtmatult jääb kahtlus, et kui poleks Savisaart, tekiks taas Eestisse tugevad vene erakonnad. Seni suutsime koos venekeelsetega ühises erakonnas rahumeelselt integreeruda ja pingeid maandada ühise kodurahu huvides. Meil aga ei osata või ei soovita seda positiivset teiste rahvusrühmadega integreerumisel märgata – küllap silmad avanevad alles siis, kui pinged on kasvanud Ulsteriks (Eesti variandis). Eriti drastiline tundub Savisaare materdamine keskajalehtedes praegusel juubelihõngulisel ajal.

Tuuli Koch kirjutas kenasti Postimehes, kui suurejooneliselt kavatsetakse vabariigi taasiseseisvumise 20. aastapäeva tähistada: välisministeeriumi ümarlaud, presidendi ja välisministri vastuvõtud, peaministrite kohtumised Stockholmis, suur rahvapidu "Vabaduse laul", Islandi päeva tähistamine, 20 aastat tagasi sündinud noore kõne... Kellel saab midagi kõige selle vastu olla? Tähelepanu äratab hoopis, et meie vabaduse peategelase väike kõne enam ei mahu teiste kõrvale... Seepeale küsis linna esindaja: "Miks püütakse sel päeval eirata Edgar Savisaart, kel oli aastatetagustes sündmustes määrav roll?"

Isiklikult julgen arvata, et meie taasiseseisvumises võis üks määravamaid rolle olla Savisaare kahel kolmveerandtunnisel telefonikõnel Venemaa presidendile Boriss Jeltsinile. Küsiks: millega tegelesid samal ajal meie tänased kõrgeimad pidulised?? Kes olnuks tookord veel suuteline sellise vägiteoga hakkama saama? Küllap ka vaid Arnold Rüütel, teisi poleks jutulegi võetud. Tänu nendele kõnedele lendas Eestisse meile kõige kriitilisematel hetkedel ja interrindelaste (Laari koostööpartnerid!) ees ka enda ohutusega riskides Boriss Jeltsin, kes suutis maandada pingeid, et siin ei korduks kuriteod, mida OMON pani toime Lätis ja Leedus. Samuti suutis Jeltsin maha rahustada kohaliku Vene garnisoni. Väärib märkimist, et Island oli küll esimene julge riik, kes tunnustas Eesti taasiseseisvumist, kuid siiski jäi see sümboolseks tunnustamiseks, sest USA jt suurriigid julgesid vaba Eestit tunnustada alles pärast seda, kui seda oli teinud Jeltsini Venemaa.

Solvav on Tuuli Kochi ütlemine, et Savisaar olevat Vabaduse kella näol juba enesele ausamba püstitanud. Tahaks vastu küsida: millise ausamba on endale teinud Ansip, Laar ja Aaviksoo?

Udo Knaps, Märjamaa, Rapla maakond



Viimati muudetud: 03.08.2011
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail